Читать книгу Kapten Hatterase seiklused - Jules Verne - Страница 3

Richard Shandon oli vilunud meremees, kes hulk aastaid juhtis Arktise meredel vaalapüügilaevu; terves Lancasteris peeti temast väga lugu. Taoline kiri võis teda loomulikult hämmastada ja hämmastaski, ent ta jäi rahulikuks nagu kõike näinud inimene kunagi.

Richard Shandon vastas nõutud tingimustele: tal ei olnud ei naist, ei lapsi ega sugulasi. Ta oli täiesti vaba inimene. Kuna tal kellegagi nõu pidada ei olnud, läks ta viivitamatult pankurite Marcuart ja Co jutule.

“Kui raha on juba seal,” mõtles ta endamisi, “laheneb ka kõik muu.”

Pangas võeti teda vastu sellise inimese vääriliselt, keda ootab kassas rahulikult kuusteist tuhat naela. Rahaküsimus kontrollitud, palus Shandon lehe valget paberit ja kirjutas oma suure meremehekäekirjaga antud aadressil kirja, milles andis oma nõusoleku.

Veel samal päeval astus ta ühendusse Birkenheadi laevaehitajatega ja kahekümne nelja tunni pärast seisis “Forwardi” kiil juba ellinguil.

Richard Shandon oli umbes neljakümneaastane tugev, ettevõtlik ja julge mees. Need kolm omadust on meremehele tingimata vajalikud, sest nende abil püsib ta enesekindlana, teotahtelisena ja külmaverelisena. Shandonit peeti võimuahneks ja raske iseloomuga inimeseks, ta madrused pigem kartsid kui armastasid teda. Ent selline kuulsus ei mõjunud meremeeste värbamisel häirivalt, sest igaüks teadis, et Shandon ei jää hätta üheski olukorras.

Shandon kartis, et ta ettevõtmist looritav saladuskate ei võimalda tal küllalt vabalt tegutseda.

“Toimin kõige targemini, kui ei lobise midagi üleliigset”, arutles ta endamisi. “Osa merekarusid tahab muidugi täpselt teada, miks ja kuhu, ning kuna ma seda isegi ei tea, siis jääksin ma neile vastates kimpu. See K. Z. on kahtlemata mingi kummaline tüüp, aga mis seal ikka, ta tunneb mind ja arvestab minuga ja sellest piisab. Mis puutub tema laeva, siis selle teeme me toreda. Minu nimi pole Richard Shandon, kui ta pole määratud sõitma polaarvetes. Aga jäägu see minu ja mu ohvitseride teada.”

Seejärel asus ta meeskonda värbama, arvestades täpselt kapteni poolt ettekirjutatud nõudeid meeste perekonnaseisu ja tervisliku seisukorra suhtes.

Ta tundis üht väga tublit ja kohusetruud meremeest nimega James Wall. See Wall võis olla umbes kolmekümneaastane ja põhjameredel oli ta juba korduvalt sõitnud. Shandon pakkus talle kolmanda ohvitseri kohta. James Wall võttis pakkumise kinnisilmi vastu: kuna ta armastas kirglikult oma ametit, oli tema ainsaks sooviks merd sõita. Shandon rääkis talle kõigest üksikasjalikult, samuti kellelegi Johnsonile, kellest sai pootsman.

“Eks mingem siis hea õnne peale,” sõnas James Wall, “kuhu – päris ükskõik. Ja kui meil ka peaks tegemist olema loodepoolse läbipääsu vallutamisega, no mis siis ikka, ka sealt on tagasi tuldud.”

“Mitte alati,” vastas pootsman Johnson, “aga see pole veel põhjus sinna minemata jätta.”

“Kui me oletused meid ei peta,” tähendas Shandon, “toimub meie retk küllaltki heades tingimustes. Sellest meie “Forwardist” tuleb suurepärane laev, hea mootoriga sõidab ta kaugele. Üle kaheksateistkümne inimese me meeskonda ei vaja.”

“Täpselt kaheksateist meest oli ka ameeriklase Kane’i laeval, kui ta sooritas oma kuulsa retke poolusele,” tähendas pootsman Johnson.

“Aga ikkagi paneb imestama,” jätkas Wall, “et leidus veel keegi, kes kavatseb sõita Davise väinast Beringi väina. Admiral Franklini otsima saadetud ekspeditsioonid on Inglismaale juba üle seitsmesaja kuuekümne tuhande naela maksma läinud, ilma et neil oleks olnud tulemusi. Ei tea, kes see saatana sell küll võiks olla, kes riskib oma varandusega niisuguse ettevõtmise heaks.”

“Ära unusta, James,” lausus Shandon, “et meie jutt keerleb ainult oletuse ümber. Kuhu me tegelikult sõidame, kas põhja- või lõunameredele, seda ma ei tea. Võib-olla katsetame hoopis mõne uue avastusretkega. Muide, ühel päeval tuleb laevale keegi doktor Clawbonny, kes kindlasti teab meist rohkem; võib-olla on talle ülesandeks tehtud ka meile selgitusi anda. Eks näis.”

“Ootame siis pealegi,” lausus pootsman Johnson, “mina omalt poolt, komandör, asun otsima tublisid poisse. Mis puutub nende tulisesse iseloomu, nagu kapten ütleb, siis selle ma garanteerin juba ette. Minu peale võite päris kindlalt lootma jääda.”

Johnson oli hindamatu väärtusega mees: ta tundis hästi retki kõrgetele laiuskraadidele. Ta oli töötanud pootsmanina “Phenixil”, mis võttis osa 1853. aastal Franklini otsima saadetud ekspeditsioonidest. Vapper meremees oli isegi juures, kui suri prantsuse leitnant Bellot, kellega nad olid koos rännanud läbi jää. Johnson tundis kõiki Liverpooli meremehi ning asus nüüd otsekohe endale meeskonda hankima.

Shandon, Wall ja Johnson tegutsesid niivõrd innukalt, et detsembri esimesteks päevadeks oli neil meeskond värvatud.

See ei toimunud sugugi raskusteta: paljusid meelitas ligi kõrge tasu, kuid ekspeditsioon ise kohutas. Nii mõnigi võttis koha innuga vastu, kuid ütles veidi hiljem siiski ära; sõbrad olid teda veennud sellisest ettevõtmisest mitte osa võtma. Ent kõik püüdsid kergitada laeva ümbritsevat saladuskatet ja külvasid komandör Richardi küsimustega üle. Viimane saatis nad pootsman Johnsoni juurde.

“Mida ma sulle oskan öelda, sõber,” lausus Johnson kõigutamatult, “kui ma isegi rohkem ei tea. Igal juhul saavad sul olema head kaaslased, niisugused semud, kes alt ei vea, ja see tähendab ka midagi, eks ole? Milleks enam pead murda, nõustud või ei?”

Enamik nõustus.

“Sa teadagi mõistad,” lisas pootsman vahel, “et minul tarvitseb ainult valida. Palk, missugust meremees veel kunagi näinud ei ole, ja tagasitulekul ees ootamas ilus summake, see meelitab paljusid.”

“Tõsi ta on, et meelitab,” vastasid madrused. “Elu lõpuni saad ju muretult elada.”

“Ma ei varja,” jätkas Johnson, “reis tuleb pikk, raske ja hädaohtlik; meile antud juhtnöörides toonitati seda. Niisiis tead, missuguse koha endale võtad. Arvatavasti pead tegema kõik mis inimese võimuses ja vahest isegi rohkem. Kui sa ei tunne end küllalt vaprana, kui sa pole valmis kõigeks, kui sinu sees ei peitu vanakurat ise, kui sa ei suuda välja kannatada, et sul on ainult üks võimalus kahekümnest ellu jääda, ühesõnaga – kui sulle on tähtis jätta oma maine kest nimelt ühte, aga mitte teise kohta, nimelt siia, aga mitte kuskile mujale, siis pöördu ümber ja vabasta koht julgemale poisile.”

“Aga seda te ikka ju teate, pootsman Johnson, kes on kapteniks?” küsis kitsikusse aetud madrus.

“Kapteniks, sõbrake, on Richard Shandon, vähemalt seni kui ilmub mõni teine.”

Muide, peab ütlema, et Richard Shandon oli samal arvamusel; talle meeldis teadmine, et viimasel hetkel antakse talle täpsed juhtnöörid, kuhu sõita, ja et tema jääb “Forwardit” juhtima. Ta isegi armastas seda mainida, vesteldes oma ohvitseridega või jälgides priki ehitustöid; “Forwardi” esimesed ristkaared juba kerkisid Birkenheadi laevaehitusplatsil nagu külili kaldunud vaala roided.

Shandon ja Johnson olid pidanud täpselt kinni meeskonna tervisesse puutuvast nõudmisest. Meeste välimus oli enam kui rahuldav, neist õhkus nii palju energiat, et sellega oleks võinud kas või “Forwardi” mootorit kütta; nende elastsed liikmed ja puhas ning õitsev jume tegid nad võimeliseks taluma tugevat külma. Nad olid usaldusväärsed ja ettevõtlikud inimesed, täis pulbitsevat teotahet. Neil oli hea kehaehitus, kuid nad polnud kõik ühtmoodi tugevad. Mõned neist, näiteks madrused Gripper ja Garry ning harpuunija Simpson, oleksid peaaegu palkamata jäänud, sest nad tundusid Shandonile veidi kõhnadena, aga et nende kehaehitus oli arenenud ja süda soe, võeti nad vastu.

Kõik meeskonnaliikmed olid protestandid. Ühine palvetamine ja ühised piiblitunnid liidavad sageli pikkadel meresõitudel erinevaid iseloome ning aitavad rasketest tundidest üle saada. On ju väga tähtis, et meeste tõekspidamistes ei esineks lahknevusi. Shandon teadis kogemuste põhjal, kuivõrd vajalikud on usutalitused ja missugust mõju nad meeskonnale avaldavad. Eriti polaarvetesse talvituma sõitvatel laevadel on nad alati kasutamist leidnud.

Meeskond värvatud, asusid Shandon ja ta mõlemad ohvitserid hankima toidutagavarasid. Nad jälgisid täpselt kapteni antud instruktsioone, mis olid selged, napisõnalised ja üksikasjalised ning kus oli ära toodud kõige väiksemategi esemete väärtus ja arv. Tänu komandöri käes olevaile volitustele maksti kõige eest sularahas kaheksaprotsendilise hinnaalandusega, mille Richard kandis hoolikalt K. Z. krediidile.

1860. aasta jaanuariks olid koos niihästi meeskond, varustus kui ka laadung. “Forwardi” ehitustööd hakkasid samuti lõpule jõudma. Shandon ei jätnud ühelgi päeval Birkenheadi minemata.

23. jaanuari hommikul oli ta harjumuse kohaselt ühel neist suurtest aurupraamidest, mille igas otsas on mõla, et vältida triivimist, ja mis sõidavad pidevalt Mersey mõlema kalda vahet. Jõe kohal hõljus, nagu tavaliselt, tihe udu, sundides meremehi orienteeruma kompassi järgi, kuigi sõit kestis vaevalt kümme minutit.

Tihedale udule vaatamata märkas Shandon siiski väikest, võrdlemisi paksu, peente näojoonte ja rõõmsa ilmega meest. Mees sammus tema juurde, võttis ta mõlemad käed ja raputas neid “lõunamaalase innu, tormakuse ja südamlikkusega”, nagu oleks öelnud prantslane.

See isik küll ei pärinenud lõunast, kuid ta sarnanes väga lõunaprantslasega. Ta rääkis ja žestikuleeris vahetpidamata, sest ta mõtted pidid endale maksku mis maksab väljapääsu leidma, muidu oleks ta lihtsalt lõhkenud. Ta väikesed, targa inimese silmad ja suur, alati liikuv suu olid nagu klapid, mille kaudu kõik temas pulbitsev välja pääses; ta rääkis ja rääkis, nii palju ja nii elavalt, et Shandon, peab tunnistama, ei saanud midagi aru.

Ent “Forwardi” vanemohvitser taipas siiski otsekohe, kellega tal on tegemist, kuigi ta seda väikest meest veel iial polnud näinud. Hetkel, kui teine hinge tõmbas, küsis Shandon kärmesti:

“Kas doktor Clawbonny?”

“Tema isiklikult, komandör! Otsin teid juba tubli paarkümmend minutit, küsin igaühe käest ja igalt poolt. Te ju mõistate mu läbematust! Veel viis minutit ja ma oleksin pea kaotanud. Niisiis see olete tõesti teie, komandör Richard? Te olete ikka tõepoolest olemas? Te ei ole mingisugune müüt? Andke oma käsi, andke oma käsi, et ma saaksin seda veel kord suruda! Jah, see käsi kuulub tõesti Richard Shandonile. Kui komandör Richard on olemas, siis, tähendab, on olemas ka prikk “Forward”, mida ta juhib, ja kui ta teda juhib, siis, tähendab, asutakse ka teele, ja kui asutakse teele, siis, tähendab, võetakse pardale ka doktor Clawbonny.”

“Muidugi, muidugi, doktor, mina olen Richard Shandon, ka prikk “Forward” on olemas, ja me asume ka teele.”

“Täiesti loogiline,” vastas doktor, tõmmanud tublisti hinge, “täiesti loogiline. Olen äärmiselt õnnelik, olen ülimal määral õnnelik. Ootasin sellist juhust juba ammu, juba kaua aega igatsesin sellist retke ette võtta. Teiega, komandör…”

“Lubage…” tähendas Shandon.

“Teiega,” jätkas Clawbonny Shandonit kuulda võtmata, “teiega sõidame kindlasti kaugele ja ei tagane mitte sammugi.”

“Aga…” püüdis Shandon jätkata,

“Sest teie, komandör, olete näidanud oma võimeid. Ma tean, kui palju te olete saavutanud. Te olete suurepärane meremees!”

“Suvatsege, palun…”

“Ei, teie vapruses, uljuses ja osavuses ei tohi keegi hetkekski kahelda, isegi teie ise mitte! Kapten, kes valis teid oma abiliseks, on mees, kes tunneb asja, seda ma ütlen!”

“Küsimus ei seisne sugugi selles,” lausus Shandon kannatamatult.

“Milles siis? Ärge piinake mind teadmatusega.”

“Pagan võtaks, te ei lase mul ju rääkida! Öelge mulle palun, doktor, mil viisil teid paluti osa võtta “Forwardi” ekspeditsioonist?”

“Kirja teel, ühe väga kena kirja teel. Siin ta on, selle kirjutas tubli kapten, hästi lakooniliselt, kuid täiesti piisavate sõnadega.”

Seda öeldes ulatas doktor Shandonile järgmise kirja:

Invernessis 22. jaanuaril 1860.

Doktor Clawbonnyle Liverpoolis.

Kui Doktor Clawbonny soovib asuda “Forwardile” ja võtta osa pikast mereretkest, siis ta võib minna komandör Richard Shandoni juurde, kes on saanud tema suhtes juba vastavad instruktsioonid.

“Forwardi” kapten K. Z.

“Kiri saabus täna hommikul ja ma võin kas või praegu “Forwardi” pardale tulla.”

“Aga kas te vähemalt teate, doktor, kuhu meie ekspeditsioon suundub?” küsis Shandon.

“Pole õrna aimugi. Ja see mind ei huvita – peaasi, et sõidan kuskile. Minust räägitakse, ma olevat teadlane. Kuid nad eksivad, komandör, ma ei tea midagi, ja kui ma ka olen kirjutanud mõned raamatud, millel on päris hea minek, siis ainult eksikombel. Rahvas on rumal, et ta neid ostab. Ütlen veel kord: ma ei tea midagi; tean ainult seda, et ma midagi ei tea. Mulle pakutakse võimalust end täiendada, või õigemini parandada oma teadmisi meditsiinis, kirurgias, ajaloos, geograafias, botaanikas, mineraloogias, konhioloogias3, geodeesias, keemias, füüsikas, mehaanikas, hüdrograafias – olgu, ma võtan pakkumise vastu, paluda ma end ei lase, seda ma ütlen.”

“Tähendab te siis ei tea, kuhu “Forward” läheb?” küsis Shandon pettunult.

“Siiski, komandör. Ta sõidab sinna, kus on midagi õppida, avastada, uurida, võrrelda, sinna, kus saab jälgida uusi kombeid, uusi paiku, uusi rahvaid nende igapäevases tegevuses; ühesõnaga, ta sõidab sinna, kus ma veel kunagi käinud ei ole.”

“Aga täpsemalt?” hüüatas Shandon.

“Täpsemalt? Räägitakse, et ta purjetavat põhjameredele. Tore, las läheb põhjakaarde!” vastas doktor.

“Aga kas te vähemalt tunnete ta kaptenit?” küsis Shandon.

“Kus sa sellega! Aga uskuge mind, ta on tubli mees.”

Läinud Birkenheadis maale, tutvustas Shandon Clawbonnyt nende müstilise olukorraga. Doktori fantaasia lõi lausa lõkkele. Prikki nähes ta hõiskas rõõmust. Sellest päevast peale ei lahkunud ta enam Shandoni juurest ja tuli igal hommikul “Forwardi” korpust külastama.

Muide, tema eriülesandeks jäi priki apteegi sisseseadmine. Oli ta ju arst, isegi hea arst, kuigi vähese praktikaga. Saanud arstiks nagu teisedki kahekümne viie aastaselt, oli ta juba neljakümneselt tõeline teadlane. Terves linnas väga tuntud, kutsuti ta Liverpooli kirjanduslik-filosoofilise ühingu tegevliikmeks. Ta väike varandus võimaldas tal jagada mõningaid nõuandeid tasuta, mis seetõttu aga sugugi oma väärtusest ei kaotanud. Teda armastati, nagu peabki armastama äärmiselt heasüdamlikku inimest. Ta ei teinud iial kellelegi halba, ka iseendale mitte. Elava iseloomuga ja vahest isegi liiga jutukas, oli ta siiski väga sirgjooneline ning helde käega.

Niipea kui linnas levis kuuldus tema asumisest “Forwardile”, panid ta sõbrad kõik mängu, et hoida teda tagasi, kuid see ainult süvendas ta soovi ekspeditsioonist osa võtta. Kui doktor juba oli midagi otsustanud, ei suudetud teda enam panna ümber mõtlema.

Nüüdsest peale võtsid kuulujutud, oletused ja kartused veelgi suurema ulatuse, kuid see ei seganud “Forwardi” vettelaskmist, mis toimus 5. veebruaril 1860. Kaks kuud hiljem oli laev täiesti sõidukorras.

15. märtsil, nagu kapten oma kirjas oli teatanud, saabus Edinburghist rongiga Liverpooli Richard Shandoni nimele taani tõugu koer. Loom näis tige, kartlik, isegi pisut sünge ning tal oli kummaline vaade. Tema kaelarihmal seisis nimi “Forward”. Komandör viis ta veel samal päeval laevale ning teatas ta kättesaamisest Livornosse, kirjas märgitud initsiaalidele.

Nüüd oli siis “Forwardi” meeskond täielik, kui kapteni puudumist mitte arvestada. Nimestikku kuulusid: 1. – kapten K. Z.; 2. – Richard Shandon, kapteni abi; 3. – James Wall, kapteni teine abi; 4. – doktor Clawbonny; 5. – Johnson, pootsman; 6. – Simpson, harpuunija; 7. – Bell, puusepp; 8. – Brunton, peamehaanik; 9. – Plover, mehaanik; 10. – Strong (neeger), kokk; 11. – Foker, polaarloots; 12. – Wolsten – relvameister; 13. Bolton, madrus; 14. – Garry, madrus; 15. – Clifton, madrus; 16. – Gripper, madrus; 17. – Pen, madrus; 18. – Waren, kütja.