Читать книгу Kapten Hatterase seiklused - Jules Verne - Страница 12

Auru jõul liikus “Forward” jääväljade ja jäämägede vahel kiiresti edasi.

Johnson seisis ise roolis. Shandon uuris läbi lumeprillide horisonti. Kuid ta rõõm oli üürike, sest peagi märkas ta, et kanal lõpeb jäämägedest moodustunud basseiniga.

Tagasi pöörduda oleks olnud raske, seepärast otsustas Shandon kõigest hoolimata katsetada edasitungimisega.

Koer järgnes prikile mööda jäälagendikku, hoidudes laevast siiski võrdlemisi kaugele. Kui ta tublisti maha jäi, kostis kummaline vile ning ta jooksis otsekohe laeva juurde.

Kui see vile esimest korda kõlas, vaatasid madrused endi ümber. Nad olid parajasti omavahel, pidades salakoosolekut; läheduses polnud ühtki võõrast, ühtki tundmatut, ent ometi kostis vile veel mitmel korral.

Clifton erutus esimesena.

“Kas te kuulete?” küsis ta. “Ja vaadake, kuidas see loom hüppab, kuuldes, et teda kutsutakse.”

“Lihtsalt uskumatu,” lausus Gripper.

“Aitab!” hüüdis Pen. “Mina enam kaugemale ei lähe.”

“Penil on õigus,” tähendas Brunton. “See oleks juba vägikaikavedamine jumalaga.”

“Kuradiga ikka,” lausus Clifton. “Pigem kaotan kogu oma tasu, kui et ma sammu võrragi edasi lähen!”

“Koju me enam ei pääse,” lausus Bolton masendunult.

Meeskond oli viimase võimaluseni demoraliseerunud.

“Mitte sammugi enam edasi!” hüüdis Wolsten. “Nõus?”

“Nõus!” vastasid madrused.

“Tubli, lähme otsime komandöri üles!” ütles Bolton. “Võtan temaga rääkimise enda peale.”

Ühtse rühmana suundusid madrused ahtrikajuti poole.

“Forward” jõudis avarasse basseini, mille diameeter oli umbes kaheksasada jalga. Bassein oli täiesti kinnine, selle ainsaks väljapääsuks osutus avaus, mille kaudu prikk sinna sisse sõitis.

Shandon mõistis, et oli end ise vangi andnud. Ent mida teha? Kuidas tagasi pääseda? Ta tundis oma õlgadel lasuva vastutuse kogu raskust ja ta sõrmed, mis hoidsid kiikrit, tõmblesid.

Käed vaheliti, sõnagi lausumata silmitses doktor jäävalli, mille keskmine kõrgus üle merepinna võis ületada kolmsada jalga. Terve selle kuristiku kohal hõljus udukuppel.

Sel hetkel jõudis Bolton komandöri juurde ning lausus erutusest sumbunud häälel:

“Komandör, me ei suuda enam edasi minna.”

“Mis te ütlesite?” küsis Shandon, ning teadmisest, et ta on kaotanud autoriteedi, tulvas talle veri näkku.

“Ma ütlesin, komandör,” jätkas Bolton, “et oleme selle tundmatu kapteni heaks küllalt teinud, ja et otsustasime mitte enam kaugemale minna.”

“Teie otsustasite?..” hüüatas Shandon. “Kuidas te julgete niiviisi rääkida, Bolton. Vaadake ette!”

“Teie ähvardused ei tähenda midagi!” lausus Pen jõhkralt. “Meie enam edasi ei lähe!”

Shandon astus vastuhakkajate poole, kuid pootsman sõnas talle vaiksel häälel:

“Komandör, kui tahame siit välja pääseda, ei tohi kaotada ainsatki minutit. Väljapääsule läheneb jäämägi, see võib avause sulgeda ja meie jäämegi vangi.”

Shandon läks olukorraga tutvuma.

“Te annate mulle oma käitumise eest aru hiljem,” sõnas ta vastuhakkajate poole pöördudes. “Nüüd aga viirata!”

Mehed sööstsid kohtadele. “Forward” liikus kiiresti edasi. Katlaahjud täideti kivisöega, sest jäämäest tuli ette tõtata. Kujunes võistlus priki ja jäämäe vahel: esimene sööstis lõunasse, et läbi pääseda, teine triivis põhja, et läbipääsu sulgeda.

“Kütke, kütke!” hüüdis Shandon. “Andke täiskäik! Brunton, kas kuulete?”

“Forward” libises kiirelt nagu lind laialipaisatud jäätükkide vahel, lõhestades neid käilaga. Laeva kere võbises vindi tiirlemisest ning manomeeter näitas auru surve jõudsat tõusu. Aur vilistas kõrvulukustavalt.

“Avage kõik tõmbeklapid!” hüüdis Shandon.

Masinist täitis käsu, kuigi laev oleks võinud sealjuures õhku lennata.

Ent kogu meeleheitlik pingutus näis olevat tagajärjetu: veealusest hoovusest kantuna lähenes jäämägi kiiresti väljapääsule. Prikk oli avausest veel kolme kaabeltau kaugusel, kui jäämägi poetas end nurgiti sinna sisse, andis oma naabritele tugeva tõuke ja sulges läbipääsu.

“Oleme kadunud!” hüüdis Shandon, suutmata seda ettevaatamatut lauset tagasi hoida.

“Kadunud!” kordas meeskond.

“Päästke end, kes suudab!” hüüdsid ühed. “Paadid vette!” hüüdsid teised.

“Kambüüsi!” hõikasid Pen ja veel mõned ta kambast. “Kui uppuda, siis juba uppuda džinni!”

Segadus saavutas haripunkti. Mehed olid täiesti endast väljas. Shandon tundis, et ta jõud ütleb üles, ta tahtis anda korraldusi, kuid ainult kokutas, teadmata, mida teha. Ta ei suutnud oma mõtteid sõnades väljendada. Doktor kõndis närviliselt edasi-tagasi. Johnson asetas stoilise rahuga käed vaheliti ning vaikis.

Korraga kõlas tugev, energiline, käskiv hääl:

“Kõik kohtadele! Rool poordi!”

Johnson võpatas ning endalegi aru andmata pööras kiiresti rooliratast.

Oli ka viimane aeg: täiel kiirusel edasi sööstev prikk oleks tormanud vastu oma vangla müüri.

Ent sellal kui Johnson instinktiivselt kuuletus, olid kõik, Shandon, Clawbonny, terve meeskond, kaasa arvatud masinist Waren, kes lahkus oma katelde juurest, ning neeger Strong, kes jättis sinnapaika oma pliidi, kogunenud tekile, ning nägid, kuidas kajutist, mille võti oli ainult kaptenil, väljus keegi mees…

See mees oli madrus Garry.

“Härra…!” hüüdis Shandon kähvatades. “Garry… teie… missuguse õigusega teie siin käsutate?..”

“Duk!” hüüdis Garry, korrates vilet, mis oli meeskonda nii väga hämmastanud.

Oma õiget nime kuuldes sööstis koer ainsa hüppega ahtritekile ning heitis rahulikult peremehe jalge ette.

Meeskond ei lausunud musta ega valget. Võti, mis pidi kuuluma ainult “Forwardi” kaptenile, koer, kelle ta saatis ja kes nüüd tõestas tema identsust, käskiv toon, mille suhtes oli võimatu eksida, kõik see avaldas madrustele tugevat mõju ning püstitas Garry autoriteedi.

Muide, endist Garryt oli võimatu ära tunda; tal ei olnud enam laia põskhabet, mis siiani ta nägu oli raaminud ning seetõttu omandas ta nüüd hulga energilisema, kalgima ja käskivama ilme. Riietunud vastavasse univormi, mille ta oli võtnud oma kajutist, kandis ta kapteni aumärke.

Sattunud tahes-tahtmata ekstaasi, hüüdis meeskond täiesti mõistetava elevusega ühel häälel:

“Hurraa! Hurraa! Elagu kapten!”

“Shandon,” sõnas kapten oma abilisele, “rivistage mehed, tahan nad üle vaadata.”

Shandon kuulas käsku ning tegi moondunud häälel vastavad korraldused. Kapten sammus oma ohvitseride ning madruste eest mööda, öeldes igaühele, mida tarvis, koheldes igaüht tema senisele käitumisele vastavalt.

Ülevaatus teostatud, läks kapten ahtritekile ning sõnas rahulikul häälel:

“Ohvitserid ja madrused! Olen inglane nagu teiegi ja minu deviis on sama mis admiral Nelsonil: “Inglismaa ootab, et igaüks täidaks oma kohust.” Mina kui inglane, meie kui inglased ei soovi, et keegi meist vapram jõuaks sinna, kus meie veel käinud ei ole. Mina kui inglane, meie kui inglased ei talu, et kaugele põhja tungimise au kuuluks kellelegi teisele. Kui üldse kunagi inimese jalg astub poolusele, siis see inimene peab olema inglane. See siin on meie maa lipp. Mina varustasin selle laeva, ohverdasin kogu oma varanduse selle ettevõtmise heaks, panin kaalule oma ja teie elu, ning see lipp lehvib kord põhjapoolusel. Olge selles kindlad. Iga kraadi eest, mis me tänasest päevast alates põhja poole jõuame, maksan teile tuhat naelsterlingit. Praegu oleme seitsmekümne teisel kraadil, kokku on neid üheksakümmend. Arvutage. Minu nimi olgu teile garantiiks. See tähendab energiat ja patriotismi. Olen kapten Hatteras.”

“Kapten Hatteras!” hüüatas Shandon.

See inglise meremehele nii hästi tuntud nimi kandus vaikselt suust suhu.

“Ja nüüd,” jätkas Hatteras, “tuleb heita jää vahele ankrusse ja kateldes tuli kustutada. Igaüks pöördugu oma tavalise tegevuse juurde. Shandon, teiega tahaksin vestelda prikki puutuvaist küsimustest. Järgnege mulle mu kajutisse koos doktori, Walli ja pootsmaniga. Johnson, laske mehed vabaks.”

Rahulikult ja väärikalt lahkus Hatteras ahtritekilt. Shandon tegi korraldused ankrusse heitmiseks.

Kes oli Hatteras ja miks ta nimi avaldas meeskonnale nii sügavat mõju?

John Hatteras, 1852. aastal surnud Londoni õllepruulija, multimiljonäri ainuke poeg, valis endale juba noorena meremehe elukutse, kuigi teda ootas hiilgav tulevik. Meremeheks ei hakanud ta huvist kaubareiside vastu, teda võlusid geograafilised avastused, ta unistas üha viia oma jalg sinna, kus enne teda keegi ei olnud käinud.

Juba kahekümneaastasena omas ta saledate ja kuumavereliste inimeste tugevat kehaehitust. Ta nägu oli energiline, näojooned korrapärased, otsaesine kõrge ja kumer, silmad ilusad, ent külmad, kitsaste huultega suu sõnaaher. Ta oli keskmist kasvu, tugevate, terasmusklitega varustatud jäsemetega – inimene, keda ükski oht ei kohuta. Kes teda silmitses, mõistis, et ta on äärmiselt vapper, kes teda kuulas, tajus, et ta on kainelt kaalutlev, ent ühtlasi kirglik. Oma iseloomu tõttu ei taganenud ta iial millestki, olles ühesuguse veendumusega valmis panema kaalule niihästi oma kui teiste elu. Seepärast pidi igaüks, kes tahtis temaga koos midagi ette võtta, enne põhjalikult järele mõtlema.

John Hatteras armastas oma kodumaad ning kord vastas ta ühele prantslasele väga suure patrioodina.

Prantslane sõnas, tahtes olla viisakas ja ühtlasi armastusväärne:

“Kui ma ei oleks prantslane, tahaksin olla inglane.”

Hatteras vastas: “Kui ma ei oleks inglane, siis tahaksin olla inglane.”

See vastus iseloomustab teda täielikult.

Hatterase suurimaks sooviks oli kindlustada oma kaasmaalastele geograafiliste avastuste monopol, kuid tema meelehärmiks olid inglased möödunud sajandite jooksul avastuste alal väga vähe ära teinud.

Ameerika avastas genovalane Christoph Kolumbus, India portugallane Vasco da Gama, Hiina portugallane Fernand d’Andrada, Tulemaa portugallane Magalhāes, Kanada prantslane Jacques Cartier; Sunda saared, Labradori, Brasiilia, Hea Lootuse neeme, Assoorid, Madeira, Newfoundlandi, Guinea, Kongo, Mehhiko, Valge neeme, Gröönimaa, Islandi, Lõunamere, California, Jaapani, Kambodža, Peruu, Kamtšatka, Filipiinid, Teravmäed, Kap Hoorni, Beringi väina, Tasmaania, Uus-Meremaa, Uus-Britannia, Austraalia, Uus-Hollandi, Louisiana, Jan Mayeni saare avastasid islandlased, skandinaavlased, venelased, portugallased, taanlased, hispaanlased, genovalased, hollandlased. Nende seas polnud ainsatki inglast. Hatteras oli väga kurb, et tema kaasmaalased jäid välja nende kuulsusrikaste meresõitjate rivist, kelle nimele langevad XV ja XVI sajandi suured maadeavastused.

Kuid tänapäevale mõtlemine lohutas Hatterast pisut. Austraalias tegid inglaste mahajäämise heaks Sturt, Doual Stuart, Burke, Wills, King, Gray; Ameerikas Palliser, Indias Cyril Graham, Wadington, Cummingham; Aafrikas Burton, Speeke, Grant, Livingstone.

Kuid sellest veel ei piisanud: Hatterase jaoks olid need vaprad rändurid pigem uurijad kui avastajad. Tema vajas suuremaid avastusi, ta oleks kas või ise mõne maa välja mõelnud, et seda avastada.

Ta pani tähele, et kuigi inglased ei moodustanud varasemate meresõitjate hulgas enamust, ja kuigi Cook vallutas Uus-Kaledoonia alles 1774. aastal ning Sandwichi saared, kus ta hukkus, 1778. aastal, leidus maakeral ometi koht, kuhu inglaste pingutused näisid koonduvat.

Selleks kohaks olid Ameerika põhjaosa maad ja mered.

Tõepoolest, polaaralade avastamise kronoloogiline tabel on järgmine:

Novaja Zemlja avastas Willoughby 1553. aastal

Vaigatši saare Barrough 1556. aastal

Gröönimaa lääneranniku Davis 1585. aastal

Davise väina Davis 1587. aastal

Teravmäed Willoughby 1596. aastal

Hudsoni lahe Hudson 1610. aastal

Baffini lahe Baffin 1616. aastal

Viimastel aastatel tegelesid polaaralade uurimisega pidevalt Hearne, Mackensie, John Ross, Parry, Franklin, Richardson, Beechey, James Ross, Back, Dease, Sampson, Rae, Inglefield, Belcher, Austin, Kellet, Moore, MacClure, Kennedy ja MacClintock.

Ameerika põhjaosa rannikud olid hoolikalt läbi uuritud, loodepoolne läbipääs peaaegu avastatud, kuid Hatterasele sellest ei piisanud. Jäi veel teha midagi hoopis olulisemat, mida Hatteras oli ka juba kahel korral üritanud läbi viia, varustades omal kulul kaks laeva: ta tahtis jõuda poolusele, kroonida inglaste avastused hiilgava saavutusega.

Poolusele jõudmine oli tema elu eesmärk.

Pärast küllalt edukaid sõite lõunameredel katsus Hatteras 1846. aastal esimest korda tõusta mööda Baffini lahte põhja, kuid tal ei õnnestunud ületada seitsmekümne neljandat laiuskraadi. Seekord ta juhtis luupi “Halifax”. Tema meeskonnal tuli taluda kohutavaid kannatusi, John Hatteras läks oma hulljulguse ja seiklusjanuga sedavõrd kaugele, et meremeestel polnud edaspidi mingit tahtmist minna uuesti sellisele ekspeditsioonile niisuguse juhiga.

1850. aastal õnnestus tal siiski värvata kahemastilisele “Farewell” paarkümmend julget meest, kuid need olid julged ainult vapruse eest pakutud kõrge tasu tõttu. Sel puhul astuski doktor Clawbonny kirjavahetusse John Hatterasega, keda ta tegelikult ei tundnud, paludes luba ekspeditsioonist osa võtta. Ent arsti koht oli juba kinni, mis tuli doktorile õnneks.

“Farewell” sõitis sama teed mis Aberdeenist pärinev “Neptun” 1817. aastal Teravmägedest edasi põhja poole ning jõudis seitsmekümne kuuenda laiuseni. Seal pidi ta talvituma, kuid raskused olid niivõrd ületamatud ja pakane nii tugev, et ükski meeskonnaliige ei näinud enam Inglismaad, välja arvatud Hatteras, kelle Taani vaalapüügilaev pärast enam kui kahesaja miilist jäälagendikel sooritatud jalgsimatka kodumaale viis.

Ainsa mehe tagasitulek põhjustas tohutu sensatsiooni. Kes oleks enam julgenud Hatterasele tema hullumeelseisse ettevõtmistesse järgneda? Kuid temal jätkus siiski jõudu alustada uuesti. Tema isa, õllepruulija, suri, ning Hatterasest sai muinasjutulise varanduse omanik.

Vahepeal toimus uus geograafiline avastus, mis puudutas Hatterast tema kõige hellemast kohast.

Prikk “Advance”, mille ekipaaž koosnes seitsmeteistkümnest mehest, mida varustas kaupmees Grinnel ja juhtis doktor Kane ning mis oli saadetud otsima söör John Franklinit, jõudis 1853. aastal Baffini lahe ja Smithi väina kaudu teisele poole kaheksakümne teist põhjalaiuskraadi, poolusele hulga lähemale kui ükski ta eelkäijaist!

Kuid see laev oli Ameerika päritoluga, Grinnel oli ameeriklane ja Kane oli ameeriklane!

Pole raske mõista, kuidas inglase põlgus jänki vastu muutus Hatterase südames vaenuks. Ta otsustas maksku mis maksab oma julgest konkurendist ette jõuda ja tungida otse poolusele.

Kaks aastat elas ta inkognito Liverpoolis. Teda peeti madruseks. Richard Shandonis leidis ta mehe, keda vajas. Ta teatas talle oma ettepanekust anonüümse kirjaga, samuti doktor Clawbonnyle. “Forward” ehitati valmis, varustati kõige tarvilikuga, värvati meeskond. Hatteras hoidus oma nime teatavaks tegemast, sest muidu poleks keegi temaga kaasa läinud. Ta otsustas võtta laeva juhtimise enda kätte ainult äärmise vajaduse sunnil ja kui laev on juba niivõrd kaugel, et meeskond ei saa enam tagasi pöörduda. Nagu me juba teame, oli tal hädakorral oma meestele pakkuda niivõrd suuri summasid, et igaüks oleks talle järgnenud kas või maailma lõppu.

Ja maailma lõppu ta tõepoolest minna tahtiski.

Kuna olukord oli muutunud kriitiliseks, otsustas ta endast oma meestele viivitamatult teada anda.

Tema koer, truu Duk, kes teda ta retkedel saatis, tunnustas teda esimesena, ja tublide meeste õnneks ning argade õnnetuseks oli kõigil vääramatult selge, et “Forwardi” kapten on John Hatteras.