Читать книгу Kapten Hatterase seiklused - Jules Verne - Страница 9

Lõpuks oli polaarjoon ületatud. 30. aprilli keskpäeval mööduti Holstensborgist. Idapoolsel horisondil kerkisid maalilised mäenõlvad. Meri tundus peaaegu jäävabana, või õigemini, nüüd olid jääpangad kergesti välditavad. Tuul pöördus kagusse ja prikk sõitis fokkpurje, brigantiinpurje, marsspurjede ja raapurjedega Baffini lahte.

Päev kujunes erakordselt rahulikuks ning meeskond sai pisut hinge tõmmata. Laeva ümber ujus ja lendas rohkelt tiivulisi, kelle hulgas doktor silmas rägaparte meenutavaid linde, kelle rind oli valge ning kael, tiivad ja selg must. Linnud sukeldusid kärmesti, püsides tihti üle neljakümne sekundi vee all.

See päev ei oleks millegagi silma paistnud, kui poleks aset leidnud järgmine, täiesti ebaharilik sündmus.

Sisenedes pärast vahikorda kell kuus hommikul oma kajutisse, leidis Richard Shandon laualt ümbriku, millel seisis:

Komandör Richard Shandonile “Forwardil”

Baffini laht.

Shandon ei uskunud oma silmi. Enne kui ta ümbriku avas, laskis ta kutsuda doktori, James Walli ja pootsmani ning näitas neile kirja.

“Kummaline!” lausus Johnson.

“Vaimustav!” mõtles doktor.

“Lõpuks ometi hakkab saladus lahenema…” hüüatas Shandon.

Ta rebis ümbriku kiiresti lahti ja luges:

Komandör!

“Forwardi” kapten on väga rahul meeskonna, ohvitseride ja Teie enda külmaverelise, osava ja julge käitumisega äsjastes raskustes, ning palub Teid oma tänu meeskonnale edasi anda.

Võtke palun suund otse põhja, Melville’i lahele ja sealt püüdke tungida Smithi väina.

“Forwardi” kapten K. Z.

Esmaspäeval, 30. aprillil Walsinghami neeme kohal.

“Ja ongi kõik?” hüüatas doktor.

“Ongi kõik,” vastas Shandon.

Kiri kukkus tal käest.

“Noh,” sõnas Wall, “see vaimust kapten ei räägigi enam pardale tulemisest; järeldan sellest, et ta ei tulegi siia.”

“Aga kuidas see kiri siia sai?” küsis Johnson.

Shandon vaikis.

“Härra Wallil on õigus,” sõnas doktor, tõstnud kirja üles ja silmitsenud seda mõlemalt poolt. “Kapten ei tule pardale, ja väga lihtsal põhjusel…”

“Miks?” küsis Shandon elavalt.

“Sellepärast, et ta juba ongi siin,” vastas doktor.

“Ongi juba siin!” hüüatas Shandon. “Mida te sellega mõtlete?”

“Aga kuidas muidu seletada selle kirja saabumist?”

Johnson noogutas nõusoleku märgiks pead.

“Võimatu!” hüüdis Shandon energiliselt. “Tunnen kõiki mehi; teie oletuse järgi tuleb vist välja, et ta oli juba laeva teeleasumisel nende keskel? Võimatu, ütlen teile. Iga meeskonnaliiget nägin ma Liverpoolis rohkem kui kahe aasta jooksul vähemalt sada korda. Teie oletus, doktor, on vastuvõtmatu.”

“Öelge palun, mida teie oletate?”

“Kõike, ainult mitte seda. Oletan näiteks, et sel kaptenil või mõnel tema meestest õnnestus pimeduse või udu või pagan teab mille katte all pardale lipsata; kaldast me kaugel ei ole, eskimotel leidub kajakke9, mis liiguvad jääpankade vahel täiesti märkamatult. Keegi võis tulla laevale ja tuua kirja… udu oli küllalt tihe, et seda soodustada…”

“Ja takistada prikki nägemast,” lisas doktor. “Kui meie juba ei näinud, et prikile tuli kontvõõras, kuidas siis tema selles udus suutis priki üles leida?”

“Täiesti õige,” lausus Johnson.

“Niisiis mina jään oma oletuse juurde,” sõnas doktor. “Mida teie arvate, Shandon?”

“Kõike, mida soovite,” vastas Shandon tuliselt, “ainult mitte seda, et see mees oleks minu laeva pardal.”

“Võib-olla on meeskonna hulgas mõni tema inimestest, kellele ta andis vastavad instruktsioonid?” oletas Wall

“Võib-olla,” nõustus doktor.

“Aga kes?” küsis Shandon. “Kinnitan teile, tunnen kõiki oma mehi, ja juba pikemat aega.”

“Igatahes kui see kapten ilmub, olgu ta siis inimene või kurat, me võtame ta vastu,” lausus Johnson. “Aga tema kirjas seisab veel üks juhis, õigemini veel üks korraldus.”

“Missugune?” küsis Shandon.

“Nimelt see, et meil tuleb sõita mitte ainult Melville’i lahe poole, vaid ka Smithi väina.”

“Teil on õigus,” lausus doktor.

“Smithi väina,” kordas Richard Shandon masinlikult.

“Sellest ilmneb,” jätkas Johnson, “et “Forwardi” ülesandeks pole uurida loodepoolset läbikäiku, sest ainus sissepääs sinna, Lancasteri väin, jääb meist vasakule. Näete, millest järeldub, et meil seisab ees vaevarikas retk tundmatutele meredele.”

“Jaa, Smithi väina…” sõnas Shandon, “1853. aastal sõitis seda teed ameeriklane Kane, ja milliste raskuste hinnaga! Kaua aega arvati, et ta hukkus neil õudsetel laiustel. Aga noh, kui on tarvis sinna minna, siis lähme! Ent kui kaugele? Kas pooluseni välja?”

“Ja miks ka mitte?” hüüatas doktor.

Paljas mõte sellisele meeletule katsele pani pootsmani õlgu kehitama.

“Kui nüüd kapteni juurde tagasi tulla,” sõnas James Wall, “siis juhul kui ta tõesti on olemas, võib ta meid Gröönimaa rannikul oodata ainult kas Diskol või Upernivikil; paari päeva pärast me seega teame, mida asjast arvata.”

“Aga kas te kirjast meeskonnale ei teata?” küsis doktor Shandonilt.

“Vabandust, komandör,” sõnas Johnson, “mina seda ei teeks.”

“Miks mitte?” küsis Shandon.

“Sest et kõik see ebatavaline, see fantastiline võtab meestelt julguse. Nad on juba niigi üpris rahutud meie kummalise ekspeditsiooni saatuse pärast. Kui nüüd lisandub veel midagi üleloomulikku, siis võivad sellel olla halvad tagajärjed, kriitilisel momendil me võib-olla enam ei saa meestega arvestada. Kuidas teie arvate, komandör?”

“Ja teie, doktor, milline on teie arvamus?” küsis Shandon.

“Minu meelest,” vastas doktor, “mõtleb härra Johnson väga õigesti.”

“Ja teie, James, missugune on teie seisukoht?”

“Paremat nõu mul anda ei ole,” vastas Wall, “seepärast ühinen nende härrade arvamusega.”

Jäänud hetkeks mõttesse, luges Shandon kirja uuesti tähelepanelikult läbi.

“Mu härrad,” sõnas ta, “teie ettepanek on kahtlemata hea, kuid ma ei saa seda vastu võtta.”

“Miks mitte, Shandon?” küsis doktor.

“Sellepärast, et kirjas antud instruktsioonid on täpsed. Mul kästakse meeskonnale edasi anda kapteni tänu; ma olen siiani pimesi täitnud kõiki tema käske, ükskõik mil viisil ma nad sain, ja ma ei või…”

“Aga…” jätkas Johnson, kes väga kartis, kuidas selline teade madrustele mõjub.

“Kallis Johnson,” sõnas Shandon, “ma mõistan täiesti, miks te järele ei taha anda, teie põhjendused on veenvad, aga lugege:

“… ning palub Teid oma tänu meeskonnale edasi anda.”“

“Tehke siis seda,” sõnas Johnson, kes muide rangelt distsipliinist kinni pidas. “Kas meeskond tuleb tekile kutsuda?”

“Kutsuge,” vastas Shandon.

Uudis kapteni kirjast levis välgukiirusel. Madrused rivistusid otsekohe tekile ja komandör luges neile müstilise kirja valju häälega ette.

Järgnes sünge vaikus. Meeskond läks laiali, tehes tuhandeid oletusi. Cliftonil jätkus nüüd rikkalikult ainest oma haiglase kujutlusvõime eksirännakuiks. Omistades koerast kaptenile kogu sündmuses suurt osatähtsust, ei jätnud ta teda tervitamata, kui nad tekil juhtumisi kohtusid.

“Kas ma ei rääkinud,” kordas ta madrustele, “et see loom oskab kirjutada?”

Sellele märkusele ei vastanud keegi; isegi puusepp Bellil oleks raske olnud vastust leida.

Ent igaühel oli selge, et kuigi kaptenit ennast kohal ei ole, valvab tema vari või mõte kõige järele. Targemad hoidusid nüüdsest peale omavahel oletusi tegemast.

1. mai keskpäeval asuti vaatlusandmete põhjal laiusel 68° ja pikkusel 56° 32´. Temperatuur oli tõusnud, termomeeter näitas kakskümmend viis kraadi üle nulli (–4 °C).

Doktor lõbustas end valge emakaru ja kahe karupoja silmitsemisega, kes kemplesid piki kallast kulgeva jäävälja serval. Ta püüdis neile isegi Walli ja Simpsoni kaasabil lootsikuga jahti pidada, ent karu polnud sugugi sõjakas meeleolus, ta viis oma järglased kiiresti ära ja doktor oli sunnitud jahist loobuma.

Soodsa tuulega sõideti öösel ümber Chidley neeme, ja peagi kerkisid horisondil Disko kõrged mäed; Godhavn, Taani kuberneri asukoht, jäi paremale. Shandon ei pidanud vajalikuks peatuda ja möödus varsti eskimote piroogidest10, mis püüdsid laevani jõuda.

Disko saare teiseks nimeks on Vaala saar. Sealt kirjutas söör John Franklin 12. juulil 1845. aastal admiraliteedile viimast korda ning sealt möödus ka 27. augustil 1859. aastal kapten Mac-Clintock, pöördudes oma retkelt tagasi ja tuues küllalt selgeid tõendeid Franklini ekspeditsiooni hukkumisest.

Nende sündmuste kokkulangemine ei jäänud doktoril tähele panemata; see kurb teeosa oli rikas mälestuste poolest. Ent peagi kadusid Disko mäenõlvad ta silmist.

Ranniku läheduses leidus rohkesti jäämägesid, mida isegi kõige tugevam sula lahti ei kanguta. Nende harjade pikal real oli äärmiselt omapärane kuju.

Järgmisel päeval, umbes kella kolme paiku, ilmus kirdes nähtavale Sanderson-Hope; maa jäi laevast umbes viieteistkümne miili kaugusele. Mäenõlvu näis katvat punakaspruun värvikord. Õhtu jooksul tulid mitmed heeringavaalad, kellel uimed asuvad seljal, jäätükkide keskele mängima, paisates ninaavast õhku ja vett.

Ööl vastu 4. maid nägi doktor esmakordselt, kuidas särav päikeseketas puudutab horisondijoont, vajumata selle taha. Alates 31. jaanuarist oli päikese orbiit muutunud iga päevaga pikemaks ja nüüd valitses pidev päev.

Harjumatut vaatlejat päevavalguse püsimine hämmastab ja isegi väsitab. Lausa uskumatu, kuivõrd vajalik on öine pimedus silmadele. Doktor tundis kibedat valu, harjutades oma silmi pideva valgusega, millele jääväljadel peegelduvad päikesekiired lisasid veelgi teravust.

5. mail ületas “Forward” seitsmekümne teise paralleeli. Kaks kuud hiljem oleks ta kohanud kõrgetel laiustel kalastavaid vaalapüügilaevu, kuid praegu polnud väin veel piisavalt jäävaba, et laevad oleksid pääsenud Baffini lahte.

Järgmisel päeval jõudis prikk pärast Naiste saarest möödumist Uperniviki, Taani valduste kõige põhjapoolsema asula juurde.