Читать книгу Kapten Hatterase seiklused - Jules Verne - Страница 8

Osavalt jäämägede vahel edasi liikudes õnnestus “Forwardil” siiski jõuda mõne minuti võrra põhja poole. Ent kaua ei saa vaenlast enam vältida, vaid tuleb asuda rünnakule, sest mitme miili pikkused jääväljad üha lähenesid. Kuna liikuva jää survejõud on sageli üle kümne miljoni tonni, pidi nende haardesse jäämist hoolikalt vältima. Laeval seati üles jääsaed, et neid vajaduse korral silmapilkselt kasutada.

Osa meeskonnast suhtus raskesse töösse filosoofilise rahuga, ent osa nurises ja täitis käsklusi vastumeelselt.

Instrumente paigale seades ajasid Garry, Bolton, Pen ja Gripper juttu, olles igaüks eri seisukohal.

“Pagana pihta,” sõnas Bolton reipalt, “mulle millegipärast meenub kena trahterike Water Streetil, kuhu oleks nii hea klaasikese džinni ja pudeli porteriga ankrusse heita. Kas sinule ei viirastu see, Gripper?”

“Tõtt-öelda mitte,” vastas Gripper, kes enamasti alati oli halvas tujus, “usu, mulle see ei viirastu.”

“See on ju ainult niisama jutt, Gripper… teadagi pole neis lumelinnades, mida härra Clawbonny imetleb, lõhnagi kõrtsist, kus tubli meremees saaks pindise8 või kahe poolepindise konjakiga kõri loputada.”

“Selles võid sa, Bolton, küll üsna kindel olla. Võiksid veel lisada, et siin pole üldse end millegagi kosutada. No on ka idee jätta Põhjamerd sõitvad inimesed alkoholita!”

“Kas oled juba unustanud, Gripper, mida doktor sulle ütles?” küsis Garry. “Kui tahad vältida skorbuuti, jääda hea tervise juurde ja sõita kaugele, siis ei tohi tarvitada mingeid vägijooke.”

“Ma ei tahagi sõita kaugele, Garry, minu arvates on isegi hästi, et siia jõudsime. Milleks tungida sinna, kuhu vanakurat ise meid lasta ei taha!?”

“Ega ei tungigi!” hüüdis Pen. “Kui vaid mõelda, et ma peaaegu enam ei mäleta džinni maitset!”

“Ära unusta doktori sõnu!” lausus Bolton.

“Kah mul asi,” sõnas Pen oma jämeda brutaalse häälega. “Paljugi mis doktor ütleb. Kes teab, äkki nad tervise säästmise ettekäändel hoiavad ainult alkoholi kokku?”

“Võib-olla sel pagana Penil on õigus?” tähendas Gripper.

“Mine nüüd!” lausus Bolton. “Selleks on Peni nina liiga punane. Kahju ta igatahes ei kannataks, kui ta niisuguse režiimi all sõites oma nina värvusest pisut kaotaks.”

“Mis sul minu ninaga asja?” käratas Pen, kelle hella kohta oli riivatud. “Minu nina sinu nõuandeid ei vaja, tema sinu käest neid ei küsi; vaata parem, kuidas sa oma ninaga toime tuled!”

“Olgu, Pen, ära vihasta. Kust ma teadsin, et su nina on nii tundlik. Äh, eks mina armasta samuti kui iga teinegi klaasikest viskit, eriti niisuguse ilmaga. Aga kui temast on rohkem kahju kui kasu, ajan meelsasti ka ilma läbi.”

“Sina ajad ilma läbi,” sõnas kütja Waren, kes samuti vestlusest osa võttis, “aga igaüks võib-olla ei aja!”

“Mida sa sellega tahad öelda?” küsis Garry Warenile teraselt otsa vaadates.

“Tahan sellega öelda, et pardal leidub joodavat mine tea mis otstarbeks. Ma mõtlen, ahtris temast vist ära ei öelda.”

“Kust sa seda võtad?” küsis Garry.

Waren ei teadnud, mida vastata. Ta oli lihtsalt lobisenud lobisemise enda pärast.

“Näed sa, Garry, Waren targutab niisama,” lausus Bolton.

“Teate mis,” sõnas Pen, “küsime komandörilt portsjoni džinni. Oleme selle igati ära teeninud; näis, mis ta vastab.”

“Soovitan seda mitte teha,” ütles Garry.

“Miks mitte?” hüüdsid Pen ja Gripper.

“Sellepärast, et komandör saadab teid tagasi. Pardale tulles te teadsite, missugune kord siin valitseb. Kohe oleks pidanud hästi järele mõtlema.”

“Pealegi ei anna Richard Shandon siin mingeid korraldusi,” tähendas Bolton, kes meeleldi asus Garryga ühele seisukohale, sest viimase iseloom meeldis talle. “Ta on alluv nagu me kõik.”

“Ei tea kellele ta allub?” küsis Pen.

“Kaptenile.”

“Ikka see neetud kapten!” hüüdis Pen. “Kas te siis ei taipa: meil pole mitte mingit kaptenit, täpselt samuti nagu siin jääväljadel ei ole mingisugust kõrtsi. Niiviisi saab meile kõige viisakamalt keelata, mida meil on õigus nõuda.”

“Siiski, kapten on olemas,” lausus Bolton. “Vean kihla oma kahe kuu palga peale, et varsti me näeme teda.”

“Tore,” sõnas Pen, “ütlen siis talle midagi otse näkku.”

“Kes siin räägib kaptenist?” küsis samal hetkel uus juurdetulija.

See oli madrus Clifton, võrdlemisi ebausklik ja ühtlasi uudishimulik inimene.

“Kas on kaptenist midagi uut kuulda?” küsis ta.

“Ei,” vastati ühel häälel.

“Teate, mina arvan, et ühel ilusal hommikul istub ta oma kajutis, ilma et meil oleks õrna aimu, kuidas või kust ta sinna sai.”

“Mine nüüd oma jutuga!” sõnas Bolton. “Clifton, sa vist mõtled, et see sell on mingi lõbus vaim, mingi ülemeelik tont, nagu neid jookseb ringi Šoti mägismaal.”

“Naera, kui tahad, Bolton, minu arvamust see ei muuda. Iga päev, kui tema kajutist mööda lähen, vaatan võtmeaugust sisse, ja ühel hommikul jutustan teile, missugune see kapten välja näeb ja kellega ta sarnaneb.”

“Äh, ta näeb välja nagu kõik teisedki, see sinu kapten, susi teda söögu!” lausus Pen. “Ja kui ta mõtleb meid viia sinna, kuhu meile ei meeldi, siis ütleme talle, mida tast arvame.”

“Vaata Peni! Ise ei tunnegi teda, aga juba otsib temaga riidu.”

“Ah ei tunne?” lausus Clifton inimese ilmel, kes teab nii mõndagi. “Seda me veel ei tea, kas ta teda tunneb või ei.”

“Mis sa sellega tahad öelda, pagana pihta?”

“Küllap ma tean.”

“Aga meie ei tea.”

“Kas Penil siis pole veel temaga arvamuste lahkuminekuid olnud?”

“Kapteniga?”

“Nojaa, koerast kapteniga. Teeb täpselt sama välja.”

Madrused vaatasid üksteisele otsa, julgemata midagi öelda.

“Olgu ta inimene või koer,” sisistas Pen läbi hammaste, “aga seda ma teile ütlen, oma palga saab see loom varsti.”

“Kas sa, Clifton, tõesti arvad, et too koer ongi meie kapten, nagu Johnson ükskord naljaviluks ütles?” küsis Bolton tõsiselt.

“Kindlasti on,” vastas Clifton veendunult. “Kui te oleksite niisama tähelepanelikud kui mina, siis oleks teile selle looma imelik käitumine juba silma torganud.”

“Tema imelik käitumine? Lase käia, räägi!”

“Kas te pole näinud, missuguse autoriteetse ilmega ta jalutab ahtritekil, silmitsedes purjesid, just nagu oleks ta vahis?”

“Tõsi küll,” lausus Gripper. “Ühel õhtul ma igatahes sattusin peale, kui ta toetas käppadega vastu rooli.”

“Tohoh!” lausus Bolton.

“Kuulake edasi,” jätkas Clifton. “Ja kas ta öösiti ei lahku pardalt, et minna jääväljadele jalutama, kusjuures ta ei karda ei karusid ega külma?”

“Tõsi jah!” sõnas Bolton.

“Ja kas te olete kunagi näinud, et see loom otsiks inimeste seltskonda, nagu seda teevad korralikud koerad, nuusiks ringi köögi lähedal ja neelaks silmadega isand Strongi, kui see viib komandörile mõnd head pala? Ja kas te ei kuule, kuidas ta öösiti ulub, minnes kahe või kolme miili kaugusele laevast hulkuma? Külmavärinad ajab üle selja, mis niisuguse temperatuuri juures isegi hõlpsasti juhtub. Ja lõpuks, kas te olete kunagi näinud, et ta sööks? Ta ei võta kelleltki midagi, ta toit on alati puutumata; keegi peab teda salaja toitma, muidu võiks küll öelda, et see loom elab söömata. Noh, kui see kõik pole eriskummaline, siis olen mina lihtsalt loll.”

“Kes teab,” lausus puusepp Bell, kuulanud ära Cliftoni argumendid, “kes teab, võib-olla on sul õigus.”

Ent teised madrused vaikisid.

“Aga kuhu me “Forwardiga” läheme?” küsis Bolton.

“Seda ma ei tea,” vastas Bell. “Vajalikul momendil saab Richard Shandon täiendavaid instruktsioone.”

“Kellelt siis?”

“Kellelt?”

“Jah, ja kuidas?” nõudis Bolton.

“Vasta, Bell!” sõnasid teised madrused.

“Kellelt ja kuidas? Eh, seda ma ei tea,” vastas puusepp omakorda segadusse aetuna.

“No koerast kaptenilt muidugi!” hüüdis Clifton. “Kord ta juba kirjutas kirja, küllap kirjutab veel teinegi kord. Oi, kui ma teaksin pooltki seda mis see loom, siis ei valmistaks mulle sugugi raskusi olla admiraliteedi esimene lord.”

“Kena,” jätkas Bolton, et jutuajamist lõpetada. “Sa jääd niisiis oma arvamuse juurde, et see koer on kapten?”

“Jah, ma juba ütlesin.”

“Tähendab,” sõnas Pen sumbunud häälel, “kui see loom ei taha surra koera nahas, siis tuleb tal kiirustada inimeseks saamisega, sest ausõna, ma keeran ta kaela kahekorra.”

“Mispärast?” küsis Garry.

“Sellepärast, et tahan,” vastas Pen jõhkralt, “mul pole vaja kellelegi aru anda.”

“Aitab jutuajamisest, lapsed!” hüüdis pootsman Johnson hetkel, kui vestlus kippus kriitilist pööret võtma. “Tööle, ja vaadake, et saed oleksid kiiresti kohale pandud! Jääst tuleb läbi murda.”

“Reedesel päeval!” sõnas Clifton õlgu kehitades. “Küll näete, polaarjoont nii hõlpsasti ei ületa!”

Oli kuidas oli, ent sel päeval jäid meeskonna pingutused peaaegu tagajärjetuks. Prikk sööstis küll täiel kiirusel vastu jäävälju, ent tal ei õnnestunud neid laiali ajada ning ööseks oldi sunnitud jääma ankrusse.

Laupäeval langes temperatuur idatuule mõjul veelgi, taevas selgines ja pilk ulatus kaugele mööda valgeid lagendikke, mis päikesekiiri peegeldades pimestavalt särasid. Kell seitse hommikul näitas termomeeter kaheksa kraadi allpool nulli (–22 °C).

Doktor oleks meelsasti jäänud rahulikult oma kajutisse ja süvenenud Arktise reisikirjeldustesse, kuid ta küsis endalt, nagu tal harilikult kombeks, mida ta momendil kõige vähem tahaks teha, ning vastas, et sellise ilmaga ei oleks sugugi meeldiv minna tekile ja aidata mehi manööverdamisel. Truu oma käitumisreeglile, lahkus ta soojast kajutist ja aitas madrustel laeva edasi tõmmata. Ta nägi tore välja oma roheliste prillidega, mis kaitsesid silmi peegeldunud päikesekiirte vastu. Ta kandis ka hilisemate vaatluste ajal alati lumeprille, et mitte haigestuda siinseil kõrgeil laiuskraadidel väga levinud silmapõletikku.

Õhtu eel oli “Forward” jõudnud mitme miili võrra põhja poole tänu meeste toimekusele ja Shandoni agarusele, kes väga osavalt vähimatki soodsat asjaolu ära kasutas. Keskööl ületati kuuekümne kuues paralleel. Nagu näitas lood, oli meresügavus kakskümmend kolm sülda ja Shandon järeldas, et asuti madalikul, kuhu jäi kinni “Victory”, Tema Majesteedi laev. Kallas oli kolmekümne miili kaugusel idas.

Kuid nüüd hakkas siiani vaikselt paigal püsinud jäämass lagunema ja edasi nihkuma. Horisondi igast punktist näisid kerkivat jäämäed, prikk asus terve rea liikuvate jääpankade vahel, mille survele on võimatu vastu panna. Kuna laeva juhtimine muutus äärmiselt raskeks, võttis rooliratta parim tüürimees Garry. Priki taga näisid jääpangad uuesti liituvat, ning sellise jäälaevastiku seest väljapääsemine kujunes ülioluliseks. Kohusetunne ja ettevaatus, mõlemad nõudsid kiiret edasiliikumist. Raskusi suurendas veelgi asjaolu, et Shandonil oli võimatu sõidusuunda kindlaks määrata; jäämäed vahetasid pidevalt asukohta, ümberringi polnud ainsatki liikumatut punkti, mille järgi oleks saanud orienteeruda.

Meeskond jaotati kaheks rühmaks, millest üks tegutses parema, teine vasaku parda juures. Kumbki rühm, varustatud pootshaakidega, tõukas liiga hädaohtlikke jääpanku eemale. Peagi jõudis “Forward” kahe kõrge jääpanga vahele, niivõrd kitsasse läbikäiku, et puudutas raaotsaga kivikõva jääseina. Pikkamööda suundus ta looklevasse, lumekeeristest täidetud mäekitsusse. Triivivad jääpangad põrkasid vastamisi ja purunesid kurjakuulutaval mürinal.

Kuid varsti selgus, et mäekitsus oli väljapääsuta. Sinna tunginud tohutu jääpank triivis kiiresti “Forwardi” suunas. Paistis olevat võimatu teda vältida, kuid sama võimatu oli ka ummistunud teed mööda tagasi minna.

Shandon ja Johnson seisid priki ninas ja arutasid olukorda. Parema käega näitas Shandon tüürimehele sõidusuunda ning vasakuga tegi James Walli kaudu korraldusi masinistile.

“Kuidas see küll lõpeb?” küsis doktor Johnsonilt.

“Niimoodi nagu soovib jumal,” vastas pootsman.

Saja jala kõrgune jääpank asus “Forwardist” veel ainult ühe kaabeltau kaugusel, ähvardades priki täielikult lömastada.

“Oh häda ja needust!” hüüdis Pen kohutava vandesõna saatel.

“Vait!” hüüdis hääl, mida orkaani tõttu oli võimatu tunda.

Jääpank näis prikile otsa tormavat. Hetkeks valdas kõiki sõnulkirjeldamatu ahastus. Mehed jätsid pootshaagid sinnapaika ja põgenesid Shandoni korraldustest hoolimata ahtrisse.

Äkki kostis kõrvulukustav mürin; tekile sööstis veekeeris ja võimas laine tõstis laeva kõrgele üles. Meeskond karjatas hirmust, ent Garry hoidis rooli juures seistes “Forwardi” õiges sõidusuunas, hoolimata kohutavast kõrvalhüppest.

Kui hirmunud pilgud uuesti jääpangale pöördusid, polnud seda enam – läbipääs oli vaba, viltustest päikesekiirtest valgustatud pikk kanal võimaldas laeval teekonda jätkata.

“Eh, härra Clawbonny, kas teie oskate seda fenomeni seletada?” küsis Johnson.

“See nähtus polegi nii keeruline, mu sõber,” vastas doktor, “ja esineb üpris sageli. Kui need triivivad jäämassid sulamise perioodil üksteisest eralduvad, ujuvad nad üksikult ja suurepärases tasakaalus, ent vähehaaval jõuavad nad lõuna poole, kus vesi on üsna palju soojem; nende alus, mis kokkupuutest teiste jääpankadega on hakanud kõikuma, sulab tasapisi, muutub õõnsaks ja lõpuks saabub hetk, kus taoliste jäämassiivide tasakaalutsentrum nihkub paigast ning nad kukuvad ümber. Ent kui see jäämägi oleks langenud mõni minut hiljem, oleks ta sööstnud prikile otsa ja selle kukkudes purustanud.”