Читать книгу Vaimude labürint. I raamat - Карлос Руис Сафон - Страница 10

„Kolmkümmend aastat merel, ja kõige hullem juhtub alati ikka siis, kui jõuad maale,” mõtles kapten Arráez vahisillal seistes ja jälgides pilguga meestesalka, kes oli just pakpoordipoolsest redelist üles roninud. Tulnukad täristasid ähvardavalt relvi ja tõukasid meeskonnaliikmeid eest, tehes teed selleni, keda nad juhiks pidasid. Arráez oli üks noid meremehi, kelle nahk ja juuksed olid saanud päikeselt ja mereõhult vasekarva läike ja kelle udused silmad näisid alati olevat veekalkvel. Noore mehena uskus ta, et merele minnakse seiklusi otsima, ent aeg oli talle õpetanud, et seiklus ootab alati hoopis sadamas ning et sel on alati nurjatud kavatsused. Merel ei olnud midagi karta. Kuival maal aga valdas Arráezt tihti iiveldus, eriti muidugi neil päevil.

„Bermejo, võtke raadiosaatja ja andke sadamasse teada, et meid peeti korraks kinni ja et me jõuame mõningase hilinemisega.”

Tüürimees tema kõrval – Bermejo – vajus näost ära ja teda tabas üks neid värisemishooge, mis olid tal viimaste kuude pommitamiste ja tulevahetuste käigus tekkinud. Endise Guadalquiviri lõbusõidulaevade pootsmanina ei olnud vaesel Bermejol selle töö jaoks piisavalt südikust.

„Mida ma ütlen selle kohta, kes meid kinni pidas, kapten?”

Arráeze pilk peatus kogul, mis oli just tema laeva tekile ilmunud. Musta vihmamantlisse mähkunud mees, kes kandis nahkkindaid ja viltkübarat, näis ainsana olevat relvastamata. Arráez vaatas, kuidas ta aeglaselt üle teki sammub. Tema kõnnak andis tunnistust täiuslikult välja peetud vaoshoitusest ja huvipuudusest. Tumedate prilliklaaside taha peitunud silmad libisesid üle meeskonnaliikmete nägude, sellal kui ta ilme jäi täiesti osavõtmatuks. Viimaks peatus ta keset tekki, heitis pilgu üles vahisilla poole ja paljastas pea, et kübaraga tervituseks viibata, samas kui ta näole ilmus boanaeratus.

„Fumero,” pomises kapten.

Bermejo, kes näis olevat vähemasti kümme sentimeetrit kokku tõmbunud sestpeale, kui see isik oli üle laevateki siuelnud, vaatas kaptenile otsa, ise näost kriitvalge.

„Kes?” suutis ta vaevu kogeleda.

„Poliitiline politsei. Minge alla ja öelge meestele, et keegi lolli ei mängiks. Ja siis, nagu öeldud, informeerige sadamat.”

Bermejo noogutas, aga ei liikunud kohalt. Arráez naelutas oma pilgu tema omasse.

„Bermejo, ma käskisin teil alla minna. Ja vaadake, et te pükse märjaks ei lase, jumala eest.”

„Kuulen, kapten.”

Mõneks hetkeks jäi Arráez vahisillale üksi. Ilm oli päikesepaisteline, taevas kristallselge ja laotusel sõudsid pilved nagu pintslitõmbed, mis oleksid au teinud igale akvarellistile. Hetkeks kaalus ta revolvri järele minekut, mida ta oma kajutis luku ja riivi taga hoidis, aga see lihtsameelne mõte tõi talle üksnes kibeda naeratuse näole. Ta tõmbas sügavasti hinge ning lahkus oma viledaks kulunud kuube kinni nööpides sillalt, laskudes tekile, kus tema vana tuttav teda juba ees ootas, sõrmede vahel õrnalt sigaretti mudides.