Читать книгу Vaimude labürint. I raamat - Карлос Руис Сафон - Страница 13

Arráez koos oma meeskonnaga vaatas, kuidas kast kuue meetri kõrgusel laevateki kohal kerges tuules õõtsub. Fumero ilmus trümmist nähtavale ning pani rahulolevalt naeratades tumedad prillid uuesti ette, kui ta üles vahisilla poole vaatas, tõstes käe pilkavaks sõjaväeliseks tervituseks kõrva äärde.

„Teie loal, kapten, jätkame nüüd pardalt leitud roti kahjutuks tegemist selleks ainuvõimalikul tõhusal moel.”

Fumero andis kraanajuhile märku konteiner paar meetrit allapoole lasta, kuni see tema näoga kohakuti jäi.

„Surija viimane soov või ehk paar kahetsussõna hüvastijätuks?”

Meeskond silmitses kasti täielikus vaikuses. Seest näis kostvat vaid halinat, mis meenutas väikese viga saanud looma niutsumist.

„Ära nüüd soiu, ega see asi nii hull ka ole,” lausus Fumero. „Pealegi pole sa ju üksi. Sa kohtud terve hulga sõpradega, kes ei jõua sinu saabumist ära oodata…”

Kast tõusis uuesti õhku ning kraana hakkas seda laevatekki ääristava reelingu poole pöörama. Kui kast rippus umbes kümne meetri kõrgusel mere kohal, pööras Fumero uuesti kaptenisilla poole. Arráez jälgis teda klaasistunud pilgul, endamisi midagi pomisedes.

„Kuradi litapoeg,” luges Fumero tema huultelt.

Siis andis ta peaga märku, ja konteiner, mis kandis paarisajakilost vintpüsside ja kõigest veidi üle viiekümnekilost Fermín Romero de Torrese raskust, sukeldus Barcelona sadama jäisesse tumedasse vette.