Читать книгу Vaimude labürint. I raamat - Карлос Руис Сафон - Страница 16

Fermín jäi oma tillukesele saarele seni, kuni õhtu taevast üle võõpama asus ning sadamalaternad heitsid veepinnale oma helkiva võrgu. Pärast dokkide uurimist jõudis ta otsusele, et kõige kindlam on ujuda trobikonna paatide juurde, mis kalaturu ees kobaras seisid, ning üritada haaltrossi või mõne ankrus seisva laeva vööri külge kinnitatud traalivaierit pidi maale ronida.

Just siis märkas ta udus väljajoonistuvat siluetti, mis üle sisesadama liugles. Eemalt lähenes aerupaat kahe mehega pardal. Üks neist sõudis, teine aga kammis varje läbi, hoides üleval laternat, millest udu merevaigukollaseks värvus. Fermín neelatas kramplikult. Ta oleks võinud vette viskuda ja loota, et hämarikukeep teda piisavalt hästi varjab, et tal õnnestuks veel kord põgeneda, aga tema palvete varu oli ammendumas ja tema kehasse ei olnud enam jäänud kübekestki vastupanutahet. Ta tuli oma pelgupaigast välja, käed üles tõstetud, ja jäi ootama paadi lähenemist.

„Laske käed alla,” kostis laternaga mehe hääl.

Fermín teritas pilku. Paadipäras seisev mees oli seesama inimene, keda ta oli paari tunni eest komandosillal seismas näinud. Fermín vaatas talle otsa ja noogutas tervituseks. Ta võttis vastu talle sirutatud käe ning hüppas paati. Mees aerudel ulatas talle teki ning kurnatud merehädaline mähkis end sellesse.

„Kapten Arráez, ja tema on minu tüürimees, Bermejo.”