Читать книгу Vaimude labürint. I raamat - Карлос Руис Сафон - Страница 8

Ta ärkas lainete rullumise peale. Silmi avades adus laevajänes pimedust, mis sulas kokku lõpmatusega. Õõtsumine, soolalehk ja laevakere krigin lainete haardes tuletasid meelde, et ta ei viibi kuival maal. Ta lükkas kõrvale kotid, millest oli endale aseme meisterdanud, ja ajas end aeglaselt püsti, uurides laevaparda kaugusse kaduvat talade ja kaarte rivi.

Avanev vaade näis unenäoline, meenutades vee alla vajunud katedraali, mida asustav kraam tõi meelde lõpututest muuseumidest ja lossidest kokku röövitud sõjasaagi. Terve rea skulptuuride ja maalide vahel märkas silm luksusautode kolonni piirjooni poolläbipaistva kanga all. Suure kappkella kõrval seisis puur, mille varbade vahelt uuris laevajänest – justkui tema seisundi kohta aru pärides – ühe vaimustava sulestikuga papagoi range pilk.

Veidi kaugemal märkas ta Michelangelo Taaveti koopiat, mille keegi oli seletamatu uitmõtte ajel krooninud sandarmi kolmnurkse peakattega. Selle taga näis terve viirastuslike mannekeenide armee, kõik vanaaegseis rõivais, lõputu Viini valsi voogudesse tardununa. Ühel küljel nõjatus vastu luksusliku klaasseintega surnuvankri keret – isegi kirst oli sees ja puha – terve hulk vanu raamitud plakateid. Üks neist andis teada härjavõitlusest ennesõjaaegsel Plaza de las Arenasel.

Ratsahärjavõitlejate nimekirjas seisis kellegi Fermín Romero de Torrese nimi. Sellal kui ta pilk üle tähtede libises, vormis salapärane reisija, kes toona kandis ikka veel nime, mis pidi temast juba üsna pea tolle sõja tuhaväljadele maha jääma, oma huulil sõnad:

Fermín

Romero De Torres.

Hea nimi, arutas ta isekeskis. Meloodiline. Ooperlik. Eluaegse jänese heroilise lõhestatud eksistentsi vääriline. Fermín Romero de Torres – ehk siis see hiiglasliku nina küljes tilpnev kleenuke kuivetunud mees, kes üsna pea pidi selle nime üle võtma – peitis end kaks päeva tagasi Valenciast väljunud kaubalaeva trümmis. Imeväel oli tal õnnestunud pardale hiilida ja peita end suurde vanade vintpüsside kasti, mis end kogu muu träni vahel varjas. Muist püsse oli niiskuse eest kaitseks mähitud sõlme seotud kottidesse, ülejäänud aga lebasid katmata kujul üksteise otsas hunnikus ja nägid välja pigem sedamoodi, et nende läbi võiks kogemata viga saada mõni õnnetu maakaitseväelane (või hooletu liigutuse korral tema isegi), kui et nendega annaks vaenlasi maha niita.

Et jalgu sirutada ning laevaseintest õhkuvast niiskusest ja külmast kohmetanud ihuliikmeid soojendada, suundus Fermín iga poole tunni tagant konteinerite ja kanistrite vahele söögipoolist otsima – või kui see ei õnnestunud, siis vähemasti midagi niisugust, mis aitaks aega surnuks lüüa. Ühel säärasel ekspeditsioonil seadis ta sisse sõprussuhted pisikese hiirega, kellel olid neis tingimustes pikaajalised kogemused ning kes pärast esialgset usaldamatuseperioodi hakkas talle arglikult lähenema, ja kui loomake oli end mugavalt Fermíni süles sisse seadnud, said talle osaks purukesed juustukamakast, mille Fermín oli ühest toidukastist leidnud. Juust – või mis see sitke ja rasvast nõretav ollus ka ei olnud – maitses nagu seep, ja niipalju kui Fermíni gastronoomiaalased teadmised võimaldasid oletada, ei leidunud ainsatki märki selle kohta, et mõne lehma või mis tahes mäletseja käsi, sõrg või mõni muu kehaosa oleks selle tootmise protsessis mängus olnud. Aga nagu iga tark inimene teab, siis maitse üle ei vaielda, ja kui ka vaieldakse, siis muutis tol ajal valitsenud puudus päris kindlasti selle mõttetera tähendust, nii et nad mõlemad nautisid oma pidusööki vaimustusega, mida võib esile kutsuda üksnes kuude pikku vaigistamata jäänud nälg.

„Armas närilisest sõber, üks selle sõjavärgi eeliseid on see, et ka seasulp võib üleöö tunduda jumalate väärilise roana ja lihtsalt mingi osavasti varda otsa aetud sõnnik vallandada Pariisi boulangerie’de meelierutava lõhnabuketi. See poolsõjaväeline rokaleeme ja saepuruga segatud leivapuru dieet karastab vaimu ning teritab maitsemeelt niisuguse määrani, et lõpuks võib isegi korgitükk hädaga maitsta nagu serrano-sink.”

Hiir kuulas kannatlikult, sellal kui nad laevajänese näpatud toiduvarudel hea maitsta lasid. Mõnikord vajus küllastunud näriline tema jalge ees unne. Fermín uuris seda pisikest olevust ning juurdles selle üle, kas nende sõprus võis tuleneda asjaolust, et neid ühendab tegelikult suur sarnasus.

„Meie sinuga oleme ühesugused, vennas, talume stoiliselt seda kahel jalal kõndiva ahvi tekitatud nuhtlust enda ümber ning katsume nii hästi-kurjasti kui võimalik ellu jääda. Loodame Jumala nimel, et selleni pole enam palju jäänud, kui kõik primaadid maa pealt ainsa ropsuga minema pühitakse ning koos diplodookuse, mammuti ja drondiga looja karja saadetakse, et teie, töökad ja rahumeelsed olevused, kes lepivad rahumeeli vaid söömise, sigimise ja unega, võiksite pärida maa või vähemasti jagada seda prussakate ja muude mardikatega.”

Kui hiireke ka eriarvamusele jäi, siis välja ta seda igatahes ei näidanud. Sellest kujunes sõbralik kooseksistents, milles kumbki ei püüdnud haarata juhtrolli; härrasmehelik kokkulepe. Päeva jooksul kuulsid nad laevapõhjal kõmisevaid madruste samme ja häälekaja. Neil harvadel juhtudel, kui mõni meeskonnaliige sinna alla tuli – harilikult selleks, et midagi varastada –, puges Fermín tühjaks tõstetud vintpüsside kasti, kus ta lainemühast ja püssirohuhõngust suigutatuna uneuimale alla vandus. Teisel pardaloleku päeval avastas Fermín, moodne Joona ja poole kohaga vabamõtlejast pühakirjauurija, seda suure kala kõhus peituvat imede paraadi uudistades kastitäie kaunilt köidetud piibliraamatuid. Pehmelt väljendudes rabas see avastus teda oma pöörasuse ja maalilisusega, aga kuna käepärane kirjanduslik menüü oli kasin, laenutas ta sest kogust siiski ühe eksemplari ning hakkas samuti laevalastist hangitud küünla valgel sealt endale ja oma reisikaaslasele valjusti ette lugema huupi valitud lõike eelkõige Vanast Testamendist, mis oli talle alati tundunud Uuest märksa mahlakama ja võikamana.

„Pange nüüd tähele, härra intendant, ma avan oma suu sügavmõttelistest sümbolitest tulvil õpetussõnadega, mida vürtsitavad üpriski sagedased verepilastus- ja sandistamisjuhtumid, nii et isegi vennad Grimmid suurest hirmust püksi teeksid.”

Nii möödusid ses pelgupaigas tunnid ja päevad merel, kuni Fermín 1938. aasta 17. märtsi koidikul silmad avas ja märkas, et tema sõber näriline on läinud. Võimalik, et eelmisel õhtul kuuldud episoodid Johannese ilmutusraamatust olid hiirekese ära hirmutanud või siis tajus too, et nende reis hakkab lõpule jõudma, ja pidas paremaks minekut teha. Pärast järjekordset üdinitungivast külmast kohmas veedetud ööd vaarus Fermín illuminaatori, tillukese piiluaugu juurde, kust immitses sisse veripunase koidiku hingust. Ümmargune aken asus vaid paar vaksa üle veepiiri ning Fermín võis näha, kuidas päike veinikarva mere kohale kerkib. Ta kõndis läbi trümmi, põigates ümber laskemoonakastide ja köitega kokku tõmmatud roostes jalgrattakuhilate, kuni jõudis teise külge ning nägi selles suunas avanevat vaadet. Üle laevakere libises sadamamajaka hajus kiir, heites kitsukestesse aknaavaustesse hetkelisi välgatusi. Taamal, müürisakkide, kuplite ja kirikutornide vahel roomavas uduhämuses terenduses laius Barcelona linn. Fermín naeratas endamisi, unustades põgusaks hetkeks külma ning kogu keha katvad sinised laigud – viimases sadamalinnas toimunud kakluste ja äparduste tagajärjed.

„Lucía,” pomises ta, meenutades nägu, mille mälestus oli hoidnud teda elus ka kõige hullemate katsumuste ajal.

Ta tõmbas välja ümbriku, mida oli oma pintsaku sisetaskus kaasas kandnud Valenciast lahkumisest saati, ning ohkas. Ulm hajus peaaegu hetkega. Laev oli sadamale palju lähemal, kui ta oli arvanud. Iga endast lugupidav laevajänes teab, et asja juures pole kõige keerulisem sugugi mitte salaja pardale lipsamine: raske on hoopis elusa ja tervena ohtlikust olukorrast välja tulla ning laevalt märkamatult minema hiilida. Kui ta soovis omal jalal ning tervete luude-kontidega kuivale maale pääseda, oli kõige targem hakata põgenemisstrateegiat välja töötama. Kuulates tekilt kostvaid kahekordistatud vahimeeskonna samme ja askeldamist, tajus Fermín, kuidas laev hakkab pöörama ning kuidas mootor sadama lähenedes tuure maha võtab. Ta pistis kirja taskusse tagasi ja asus kähku kõrvaldama märke oma laevalviibimisest, peites ära kasutatud küünlajupid, kotid, mis olid ta sängi aset täitnud, piibli, mis oli talle sisekaemuslikke lugemiselamusi pakkunud, ning juustutaolise olluse ja kopitanud küpsiste jäägid. Siis püüdis ta nii hästi-halvasti, kui oskas, sulgeda kastid, mis ta oli toiduotsinguil lahti kiskunud, kopsides naelad oma näruste kingakontsadega tagasi sisse. Neid kasinaid jalavarje silmitsedes jõudis Fermín järeldusele, et kohe, kui ta on kuivale maale jõudnud ja oma lubaduse täitnud, saab tema järgmiseks eesmärgiks hankida endale paar kingi, mis ei näeks välja nagu surnukuurist pihta pandud. Trümmis askeldades hoidis jänes pilgu illuminaatoritel ning nägi, kuidas laev Barcelona sadamale aina lähemale jõuab. Ta surus nina viimast korda vastu klaasi ja teda läbistas värin, kui ta nägi Montjuïci kindluse siluetti ning linna kohal künkaharjal röövlinnuna varitsevat sõjaväevanglat.

„Sa lõpetad veel seal, kui ette ei vaata…” sosistas ta endamisi.

Kauguses küünitus nõelana taeva poole Christoph Kolumbuse monument – kuju sõrm näitas nagu alati vales suunas, ajades Baleaaride saarestiku segamini Ameerika mandriosaga. Selle eksinud maadeavastaja selja taga avanes sissepääs Ramblasse, mis tõusis vanalinna südame poole, kus ootas Lucía. Hetkeks kujutas Fermín ette teda lõhnastatuna linade vahel lebamas. Süü- ja häbitunne röövisid selle kujutluse ta mõtteist. Ta oli oma tõotust murdnud.

„Armetu elukas,” pomises ta.

Kolmteist kuud ja seitse päeva olid möödunud sellest korrast, kui ta naist viimati nägi – kolmteist kuud, mis rõhusid teda nagu kolmteist aastat. Viimaseks vaatepildiks, mis ta silmad jõudsid veel enne oma pelgupaika naasmist haarata, oli sadama vastas seisva basiilika kuplil kõrguva linna kaitsepühaku Halastaja Neitsi siluett, mis nägi välja, nagu tahaks üle Barcelona katuste lendu tõusta. Tema hoolde usaldas ta oma hinge ja viletsamast viletsama ihu, sest olgugi et ta polnud ühtegi kirikusse jalga tõstnud sestpeale, kui oli üheksa-aastasena oma koduküla kabeli raamatukoguga segamini ajanud, vandus Fermín igaühele, kes vaid kuulata võis ja tahtis, et kui neitsi Maarja – või mõni teine paradiisisaadik, kel on taevastes asjades kaasarääkimisõigus – peaks tema eest kostma ja juhtima ta rahusadamasse, ilma et sellest sünniks mingeid tõsisemaid pahandusi või saatuslikke õnnetusi, pöörduks Fermín sedamaid vaimse sisevaatluse radadele ning temast saaks palveraamatute tööstusharu tänulik püsikunde. Olles selle tõotuse andnud, lõi ta kaks korda risti ette ja tormas taas peitu oma vintpüssikasti, vajudes relvadest asemele nagu laip kirstu. Just hetk enne kaane sulgemist märkas Fermín oma kaaslast, pisikest hiirekest, kes jälgis teda trümmilaeni kõrguva kastihunniku otsast.

„Bonne chance, mon ami,” sosistas Fermín.

Hetke pärast sukeldus ta püssirohu järele lõhnavasse pimedusse, külm metall nahka riivamas, ning tema saatus oli igaveseks otsustatud.