Читать книгу Vaimude labürint. I raamat - Карлос Руис Сафон - Страница 14

Tühjusse langedes jõudis ta vaevu kasti seintest kinni kahmata. Selle vette prantsatades sööstsid vintpüssid ülespoole ja paiskusid vastu kaant. Mõne sekundi hõljus konteiner veepinnal, õõtsudes kergelt nagu poi. Fermín püüdis palavikuliselt eemale tõugata püsse, mille kuhila alla ta oli maetud. Tema sõõrmetesse tungis soola- ja diislilehk. Siis kuulis ta, kuidas vesi Fumero lastud kuuliaugu kaudu sisse voolab. Hetke pärast tundis ta selle kerkivat külmust, kui vesi kastipõranda üle ujutas. Teda haaranud kabuhirmus püüdis ta end kägarasse tõmmata, et jõuda kastipõhja. Seetõttu nihkus vintpüsside raskus korraga ühele poole ja kast vajus kreeni. Fermín kukkus näoli relvade otsa. Täielikus pimeduses kobas ta käsikaudu püssikuhjas ning hakkas neid kõrvale tõukama, otsides auku, mille kaudu vesi sisse tungis. Vaevalt õnnestus tal tosinkond vintpüssi endale kukla taha toeks saada, kui need talle otsa veeredes ta endiselt kreenis kastipõhja tagasi tõukasid. Vesi kattis ta jalad ning voolas sõrmede vahelt läbi. Selleks ajaks, kui tal õnnestus auk üles leida ja see mõlema käega kuidagiviisi kinni suruda, oli vesi tõusnud talle põlvini. Siis kuulis ta ülalt laevatekilt kostvaid laske ning tajus kuulitabamusi puidus. Tema selja taha tekkis kolm uut auku, millest hakkas sisse immitsema rohekat valguskuma, nii et Fermín võis näha, kui kiiresti vesi sisse valgub. Mõne hetkega tõusis vesi talle vööni. Ta röökis õudusest ja raevust, püüdes üht auku teise käega kinni katta, ent äkiline raksakas paiskas ta eemale. Kast neeldus kuskile nii jõuliselt, otsekui oleks mõni kiskja selle oma lõugade vahele rebinud, nii et see hääl pani ta judisema. Vesi kerkis talle rinnuni ja tal jäi külmast hing kinni. Nüüd oli ümberringi kõik taas pime ning Fermín tajus, et kast vajub päästmatult allapoole. Ta parem käsi andis vee survele järele. Pimedas pühkis jäine meri tema pisaraid, kui ta püüdis veel viimast hingetõmmet teha.

Vool haaras teda ümbritseva puust kesta kaasa ning vedas selle armutult põhja. Kasti ülaossa oli jäänud pisike, umbes kämblalaiune õhuava. Tohutu pingutusega õnnestus Fermínil ennast ülespoole hiivata ning veel üks sõõm hapnikku ahmida. Mõne hetke pärast langes kast merepõhja ning vajus külitsi mutta. Fermín tagus käte ja jalgadega kaant, kuid lauad olid kindlalt kinni naelutatud ega andnud järele. Viimasedki järelejäänud õhuriismed immitsesid pragude kaudu välja. Külm ja pilkane pimedus meelitasid teda alla andma, aga tema hapnikunäljas kopsud lõõskasid ja ta tundis, et pea on suurest survest plahvatamas. Vastamisi kindla teadmisega, et elada on jäänud veel vaid mõni sekund, langes ta silmitusse paanikasse ning hakkas ühe püssipäraga vastu kaant taguma. Neljandal löögil lagunes relv talle kätte. Ta kobas pimeduses ning sõrmed puutusid vastu üht kotti, mis kaitses lõksu jäänud õhumullis ringihulpivat vintpüssi. Fermín haaras mõlema käega koti ning palvetas viimase järelejäänud hingejõuga, et sünniks ilmvõimatu ime.

Lask tekitas helitu võnkumise, kui laeng koti sees lõhkes. Peaaegu otselasu kauguselt puitu tungiv kuul rebis sellesse umbes rusikasuuruse avause. Kasti sisemus lõi sissetungivast valgusest heledamaks. Nüüd tegutsesid Fermíni käed tema ajust kiiremini. Ta sihtis püssitoru samasse kohta ning vajutas üha uuesti ja uuesti päästikule. Aga vesi oli juba kotti tunginud ja ükski padrun ei lõhkenud enam. Ta haaras teise püssi ja tulistas läbi koti. Esimesed kaks lasku ei läinud lahti, aga kolmanda juures läbistas Fermíni käsivarsi tagasilöök ja ta nägi, kuidas auk puidus laiemaks rebenes. Ta tühjendas püssi laskemoonast, tegutsedes seni, kuni tema kõhn sitke kere suutis end avausest läbi pressida. Pinnulised servad käristasid ta nahka, ent eemal terendava tontliku valguse ja ereda pinnaviiru aimus oleks ta kas või tervest noaterade metsast läbi lükanud.

Sogane sadamavesi kõrvetas küll ta silmi, aga Fermín hoidis need avatuna. Rohekas hägus õõtsus edasi tagasi veealune valguse-varju tihnik. Tema jalge all avanes prahi, laevavrakkide säilmete ja sajanditevanuse kõntsa lade. Ta hoidis näo ülaltpoolt langevate hajusate valgussammaste poole. Kaubalaeva kere peegeldus veepinnal, moodustades päratu varju. Silma järgi hinnates oli vesi siin vähemalt viisteist meetrit sügav, kui mitte sügavamgi. Kui tal õnnestuks teiselpool laeva pinnale ujuda, võiks ta hea õnne korral pardalolijaile märkamatuks jääda ning eluga pääseda. Ennast jalgadega kastijäänuste küljest lahti tõugates hakkas ta ülespoole ujuma. Alles siis, kui ta aeglaselt pinnale kerkis, suutis ta pilk haarata sügavuses peituvat tontlikku vaatepilti. Ta taipas, et see, mida ta oli pidanud vetikateks ja rebenenud võrgutükkideks, oli tegelikult pimeduses ringihõljuv laipade kogum. Tosinate kaupa käeraudades surnukehi, jalad kokku seotud ning kivide või betoonikamakate külge aheldatud, koondus veealuseks kalmistuks. Surnute jäsemete vahel vingerdavad angerjad olid neilt näonaha maha nülginud ja nende juuksed voogasid lainetuses. Fermín tundis ära meeste, naiste ja laste kogude siluetid. Nende jalge juures lebasid pooleldi põhjamutta vajunud kohvrid ja kompsud. Muist laipu oli juba nii lagunenud, et järel olid vaid riideräbalate vahelt välja turritavad luud-kondid. Surnukehad moodustasid lõputu pimedusse kaduva galerii. Fermín sulges silmad ja kerkis sekund hiljem elule, avastades, et tavaline sisse-välja hingamine on kogu tema eksistentsi üks imelisemaid kogemusi.