Читать книгу Vaimude labürint. I raamat - Карлос Руис Сафон - Страница 9

Vähe aja pärast märkas Fermín, et mootorimüra on vaikinud ning et laev õõtsub, puhates sadama tüünete vete rüpes. Tema arvestuste kohaselt ei saanud nad olla nii ruttu dokki jõudnud. Pärast paari-kolme vahesadamat olid tema kõrvad selle teekonna jooksul õppinud asjade käigust aru saama ning orienteeruma dokkimismanöövri kakofoonias, alates kinnitusköie heitmisest ja ankrukettide haamerdavast kolinast kuni lastis laevakere äginani, kui see dokki veeti. Peale tekilt kostva ebatavalise sammude ja häälte virvarri ei tabanud Fermíni kõrv praegu ühtki neist märkidest. Mingil põhjusel oli kapten otsustanud laeva varem seisata ning Fermín, kellele kaks aastat sõjakogemust oli õpetanud, et ootamatused käivad tihti käsikäes soovimatute sündmustega, kiristas hambaid ja lõi veel korra risti ette.

„Mu väike jumalaema, ma ütlen lahti oma lugupidamatust agnostitsismist ja moodsa füüsikateaduse kõigist kurikavalatest ahvatlustest,” pomises ta, tõmbudes oma ajutisse kirstu, mida ta jagas kasutatud vintpüssidega.

Ei läinud kaua, kui tema palvele vastati. Fermín kuulis midagi, mis kõlas nagu teine, väiksem laev, mis lähenes ja laevakeret riivas. Mõne hetke pärast segunesid meeskonna sagimisega tekil sõjaväelasliku kõlaga sammud. Fermín neelatas. Neid oli abordeeritud.