Читать книгу Vaimude labürint. I raamat - Карлос Руис Сафон - Страница 12

Pärast päevadepikkust trümmis viibimist ja sealset läppunud õhku tajus Fermín korraga värsket tuulehingust, mis luugiavausest ning relvakasti pragudest sisse tungis. Ta kallutas pead ning kaane ja kasti vahelisest kitsast pilust õnnestus tal näha trümmis tantsisklevaid hajusaid valgusviirge. Taskulambid.

Udune hele valgus limpsas lasti piirjooni, tuues nähtavale läbipaistvad laigud autosid ja kunstiteoseid katvates kangastes. Sammude kaja ning laevapõhja metalne kaikumine liikusid aeglaselt lähemale. Fermín kiristas hambaid ja võttis peas läbi kõik enne peidupaika naasmist tehtud sammud. Kotid, küünlajupid, toidupuru või jäljed, mis võisid olla temast lastiruumi jäänud. Enda arust ei olnud ta midagi kahe silma vahele jätnud. Siit ei leia nad teda kunagi, mõtles ta endamisi. Mitte kunagi.

Just siis kuulis Fermín seda salvavat, tuttavlikku häält, mis lausus mahedal meloodilisel toonil tema nime, ning ta põlved muutusid süldiks.

Fumero.

Hääl ja sammud kostsid juba väga lähedalt. Fermín sulges silmad nagu laps, keda hirmutab toa pimeduses kuuldud võõras hääl. Mitte lootusest, et see teda kuidagi kaitseks, vaid kuna ta ei julge endale tunnistada seda kogu, mis tema voodi ääres kõrgub ja tema kohale kummardub. Sel hetkel tajus ta kellegi väga aeglasi samme vaid mõne sentimeetri kaugusel. Kinnastatud sõrmed silitasid kastikaant, nagu siugleks üle selle madu. Fumero vilistas mingit viisikest. Fermín pidas hinge ja pigistas silmad kinni. Külm higi veeres piiskadena tema laubalt alla ja ta pidi käed rusikasse suruma, et need ei väriseks. Ta ei julgenud oimugi liigutada, kartes relvakottide vastu puutudes tekitada kas või pisinatukestki müra.

Võimalik, et ta oli eksinud. Võimalik, et nad siiski leiavad ta üles. Võimalik, et maailmas ei leidu nurgakest, kuhu ta saaks peitu pugeda ja elada veel ühe päeva, et jutustada oma lugu. Võimalik, et see päev oli siiski niisama hea kui mõni teine, et lavalt lahkuda. Kui järele mõelda, ei takistanud õieti miski teda kastikaant lahti paiskamast ja sellele mehele vastu astumast, haarates toeks mõne neist vintpüssidest, millel ta lebas. Parem lasta end paari sekundi jooksul sõelapõhjaks tulistada kui langeda Fumero ja tema mängukannide saagiks pärast seda, kui ta on pidanud veetma paar nädalat Montjuïci kindluses kongilaes rippudes.

Ta kompas üht püssi, kobades trikli järele ning jõuliselt sõrme selle taha haakides. Seni polnud talle pähe tulnud, et tõenäoliselt pole relvad üldse laetud. Mis vahet seal on, mõtles ta. Oma laskurivõimete juures võis ta nagunii tabada niisama hästi oma jalga või Kolumbuse monumendil kõrguvat kuju otse silmaauku. Ta naeratas selle mõtte peale, surudes relva kahe käega vastu rindu, püüdes sõrmega püssikukke tabada. Ta polnud kunagi elus tulistanud, aga kinnitas endale, et õnn soosib alati algajaid. Vähemalt tasus proovida. Ta tõmbas kuke vinna ning valmistus Francisco Javier Fumero pead kas siis põrgusse või paradiisi saatma.

Ent hetke pärast sammud hajusid, röövides temalt hiilgava võimaluse ja tuletades talle meelde, et suured armastajad – kas siis juba oma valdkonnas tegevad või alles sihile pürgivad – ei ole sündinud selleks, et üheteistkümnendal tunnil kangelaseks saada. Ta lubas endale ühe sügava hingetõmbe ning pani käed rinnale risti. Riided liibusid ta külge nagu teine nahk. Fumero kõndis koos oma käsilastega minema. Fermín kujutles nende kogusid trümmi varjudesse neeldumas ning naeratas kergendunult. Võimalik, et keegi polnud siiski keelt kandnud. Ehk oligi tegu lihtsalt rutiinse kontrollkäiguga.

Just siis sammud peatusid. Järgnes surmavaikus ning mõne hetke jooksul kuulis Fermín üksnes oma südamelööke. Siis – nagu peaaegu kuuldamatu ohe – kostis millegi tibatillukese ja kerge tabamatu tippimine üle kastikaane, otse tema näo kohal. Ta tundis selle närbe maguskibeda lõhna ära. Tema reisikaaslane, väike hiireke, nuuskis laudadevahelistes pragudes, ilmselt tajudes oma sõbra lõhna. Fermín tahtis ta just kerge õhupahvakuga minema peletada, kui korraga käis trümmis kurdistav pauk.

Suure kaliibriga kuul kiskus hiire ainsa ropsuga tükkideks ning rebis umbes viie sentimeetri kaugusel Fermíni näost kastikaande siledate servadega augu. Veri nirises läbi pragude talle suhu. Siis tundis Fermín paremas jalas kõditavat tunnet ning pilku allapoole suunates adus, et kuul oleks äärepealt ta jalga riivanud – see oli ta püksisääre katki rebinud, enne kui läbi puidust kasti teise serva välja tungis. Tema pelgupaiga pimedusse lõikus hägune valgusjuga, mis järgis kuuli trajektoori. Ta kuulis taas lähenevaid samme, mis relvakasti kohal peatusid. Fumero põlvitas maha selle kõrvale. Fermín püüdis kaane ja kastivahelisest kitsast pilust kinni tema silmade läike.

„Sõlmid kõntsakihiga sõprussuhteid nagu ikka, mis? Oleksid pidanud kuulma, kuidas su sõber Amancio kriiskas, kui ta meile jutustas, kust sind leida. Paar tiiru okastraati ümber munade, ja kõik teie kangelased laulavad nagu leevikesed.”

Seistes silmitsi selle pilgu ja kõigega, mida ta selle kohta teadis, tundis Fermín, et kui ta poleks selles kastis lõksus olles oma julguseriismeid juba ammuilma välja higistanud, oleks ta praegu õudusest püksi lasknud.

„Sa haised hullemini kui su rotist sõber,” sosistas Fermín. „Mulle näib, et sulle kuluks üks väike suplus ära.”

Fermín võis kuulda sammumüdinat ja kolistamist, kui mehed trümmis kaste liigutasid ja ümber paiskasid. Selle kõige vältel ei liikunud Fumero paigast. Ta sondeeris pilguga pimedat kastisisemust nagu madu, kes oma pesa enne sisenemist kannatlikult üle vaatab. Üsna pea tajus Fermín tugevaid haamrilööke kastikaane pihta. Alguses arvas ta, et seda püütakse lahti kangutada. Ent kui ta nägi naelateravikke läbi laudade tungimas, sai ta aru, et kaant naelutatakse hoopis kinni. Hetke pärast oli millimeetrilaiune pragu, millest oli valgust immitsenud, kadunud. Ta oli oma pelgupaika maetud.

Siis tajus Fermín, et kast liigub, et seda tõugatakse ja veetakse üle põranda ning sai aru, et Fumero käsu peale on paar meeskonnaliiget alla trümmi tulnud. Ülejäänut võis ta endale ette kujutada. Ta tundis, kuidas tosinkond meest kasti kangidega maast lahti hiivab, ning kuulis selle naksumist presentrihmade haardes. Ta kuulis ka kettide kolinat ning tajus äkilist jõnksu ülespoole.