Читать книгу Vaimude labürint. I raamat - Карлос Руис Сафон - Страница 6

Ma ei ole seda kunagi kellelegi rääkinud, aga tol ööl, kui sündis mu poeg Julián ja ma nägin esmakordselt teda ema käte vahel puhkamas nii õndsas rahus, nagu ikka need, kes ei taipa veel, kuhu nad on sattunud, tundsin korraga kihku jooksu pista ja mitte peatuda enne, kui olen jõudnud maailma otsa. Olin tollal alles poisike ja muidugi tundus elu kogu oma ääretuses veel hoomamatu, aga mis vabandusi ma praegu ka ei üritaks välja mõelda, on sellest mulle suhu jäänud kibe järelmaik häbiväärse arguse pärast, mis minust toona äkitselt võitu sai ja mida ma isegi pärast kõiki neid aastaid ei ole söandanud tunnistada inimesele, kellele ma seda kõige enam võlgnen.

Mälestused, mida inimene matab vaikusse, ei lakka teda iial jälitamast. Minu omades on tohutu kõrge laega tuba ja selles lambi ookrikarva valgushelgis välja joonistuv säng, kus lamab vaevu seitsmeteistaastane tüdruk, laps süles. Kui poolteadvusetu Bea pilgu tõstis ja mulle naeratas, täitusid mu silmad pisaraist. Põlvitasin voodi äärde maha ning matsin oma pea tema rüppe. Tundsin, kuidas ta võtab mu käe ja pigistab seda oma viimaste jõuriismetega.

„Ära karda,” sosistas ta.

Ent ma kartsin siiski. Ja üheksainsaks hetkeks, mille häbi on mind sestpeale igavesti jälitanud, tahtsin olla kus tahes mujal peale selle toa ja kelle nahas tahes peale iseenda oma. Fermín oli seda stseeni lävelt tunnistanud ja nagu alati lugenud mu mõtteid veel enne, kui ma jõudsin neid sõnastada. Aega viitmata haaras ta mul käsivarrest, ning jätnud Bea ja lapse oma pruudi heasse seltskonda, viis ta mind koridori, suurde varjudesse mattunud käänulisse eeskotta.

„Ikka elus, Daniel?” päris ta.

Noogutasin vaevumärgatavalt, püüdes tagasi saada eluvaimu, mis näis olevat minust tee peal lahkunud. Kui tahtsin ümber pöörata, et tagasi minna, pidas Fermín mu kinni.

„Kuulge, enne kui te nüüd uuesti sinna lähete, võiksite end veidikese koguda. Õnneks on proua Bea endiselt oimetu ega taibanud ennist ilmselt tuhkagi. Kui ma tohin teha konstruktiivse ettepaneku, siis praegu võiks sõõmuke värsket õhku lausa imet teha. See aitaks meil vapustusest üle saada ning astuda järgmisele sooritusele vastu märksa südikamas meeleolus.”

Vastust ära ootamata haaras Fermín mul käsivarrest kinni ja juhtis mööda koridori trepini, kustkaudu pääses rinnatisele, mis rippus kusagil Barcelona ja taeva vahel. Värske turgutav tuuleõhk paitas mu palgeid.

„Sulgege silmad ja hingake kolm korda sügavalt sisse. Kiirustamata, nagu ulatuksid kopsud saapasäärde välja,” soovitas Fermín. „Selle triki õppisin ma kellegi Tiibeti munga käest, kui töötasin teataval põgusal, ent õpetlikul eluperioodil uksehoidja-kaldkriips-raamatupidajana ühes pisikeses sadamabordellis. See kelm tundis asja…”

Hingasin, nagu soovitatud, kolm korda nii sügavalt sisse, kui kopsud võtsid, ja kolm korda veel lisaks, ahmides endasse Fermíni ja tema Tiibeti guru tõotatud värske õhu kosutust. Mul hakkas pea kergelt ringi käima, aga Fermín toetas mind.

„Ärge nüüd päris katalepsiasse ka tarduge. Lihtsalt võtke ennast veidi kokku. Olukord nõuab rahulikkust, mitte kivistumist.”

Avasin silmad inimtühjadele tänavatele ja uinunud linnale mu jalge ees. Kell oli umbes kolm öösel ning hämaruse varjusurma vajunud Sant Pau hospitali kuplite, tornide ja võlvkaarte tsitadell joonistas Carmelo mäeharjalt levivasse koiduhämusse põimuvaid arabeske. Silmitsesin vaikides seda osavõtmatut Barcelonat, mida võib näha üksnes haiglaakendest, linna, mis on hoolimatu vaataja hirmude ja lootuste suhtes, ning lasin külmal end töödelda, kuni see mu meeled klaariks lõi.

„Te vist peate mind argpüksiks,” laususin.

Fermín püüdis mu pilgu kinni ja kehitas õlgu.

„Ärge nüüd üle ka soolake. Minu arust on teil lihtsalt vererõhk liiga madalale langenud ja teid on vallanud rambipalavik – see vabastab teid vastutusest ja pilgetest. Õnneks on lahendus varnast võtta.”

Ta nööpis lahti oma vihmamantli, põhjatu imede magasini, mis täitis vastavalt vajadusele kas liikuva ravimtaimepoe, kurioosumite muuseumi või siis tuhandetelt täiturgudelt ja suvalistelt oksjonitelt ära päästetud trääni varasalve aset.

„Ma ei saa aru, Fermín, kuidas te suudate kogu seda kila-kola kaasas vedada.”

„Füüsika edasijõudnutele. Kuna minu sale, kuid toonuses füüsis koosneb peamiselt lihas- ja kõhrkoest, siis toestab see laadung minu gravitatsioonivälja ning loob tõhusa vastasmõju tuultele ja tormidele. Ja ärge arvake, et saate mind sääraste ebakohaste märkustega nii hõlpsasti rivist välja lüüa, sest me pole ometi tulnud siia marke vahetama ega mõttelagedalt nina nokkima.”

Selle manitsuse peale tõmbas Fermín ühest oma arvukatest põhjatutest taskutest välja lapiku põuepudeli ning asus seda lahti kruvima. Ta nuusutas pudeli sisu, nagu hoovaks sealt paradiisi hõngu, ja naeratas tunnustavalt. Siis ulatas ta pudeli mulle ning noogutas, ise seejuures mind pühalikul pilgul silmitsedes.

„Jooge nüüd ja kohe või siis kahetsege igavesti.”

Võtsin põuepudeli tõrksalt vastu.

„Mis see on? Lehkab nagu dünamiit…”

„Rumalus. See on üksnes kokteil, mille ülesandeks on surnud taas ellu äratada – ja samuti elu suurte kohustuste ees araks löönud poisikesed. Minu enda meistrikäega loodud salajane retsept – koosneb ühesilmalise mustlase putkast hangitud krehvtisest viskist, mis tuleb segi raputada aniisiviina ja muu tuliveega ning tempida paari tilga magusa puuviljanapsiga ning ürdilikööriga, et tekiks see ainulaadne katalaanialik lõhnabukett.”

„Püha neitsi!”

„Jätke nüüd – just nii saab selgeks, kes on tõeline mees ja kes märgade kõrvatagustega poisike. Tõmmake see endale ühe klõmmuga rindu nagu leegionär, kes tungib sisse peenele pulmapeole.”

Kuuletusin ja kummutasin sisse selle rämeda mikstuuri, mis maitses nagu suhkruga segatud bensiin. Kleepekas kõrvetas mu sisemust nagu tulejutt ja enne, kui toibuda jõudsin, nõudis Fermín, et ma operatsiooni kordaksin. Sisikonna protesti ja soolikaid tabanud maavärinat eirates lõnksasin sisse teisegi annuse, tänulik vatise rahu ja meelekindluse eest, mida pakutud rüübe oli minus tekitanud.

„Noh?” päris Fermín. „Hakkas ju parem? Tõeline tšempionide pruukost.”

Noogutasin lõplikult veendununa, ise samal ajal õhku ahmides ja ülemisi särginööpe lahti päästes. Fermín kasutas juhust, et ka ise üks mehine lonks võtta, ning pani siis lapiku oma vihmamantli taskusse tagasi.

„Kus häda kõige suurem, seal keemia kõige lähem. Aga sellest juhtlausest ei tohi muidugi liiga suurde vaimustusse sattuda. Alkohol on nagu rotimürk või suuremeelsus – mida tihemini pruukida, seda vähem mõjub.”

„Olge mureta.”

Fermín osutas paarile Kuuba sigarile, mis ta teisest mantlitaskust välja turritasid, aga raputas siis pead ja pilgutas mulle silma: „Olin need kaks Cohibat, mis ma äärmise häda sunnil oma tulevase auväärt äia don Gustavo Barceló sigariniisutajast sisse vehkisin, tähtsaks puhuks kõrvale pannud, aga parem jätame need mõneks teiseks korraks. Te pole just oma parimas vormis ja ei kõlbaks ju ometi lapsukest kohe „esilinastuse” päeval orvuks jätta.”

Fermín äigas mulle sõbralikult vastu selga ja andis paar sekundit aega, et kokteiliaurud jõuaksid korralikult mööda mu sooni levida ja etanooli hägune rahu kinni katta mind haaranud tumma paanikatunde. Märgates meelte sumbumisest tekkinud klaasistunud pilku mu silmis ja laienenud pupille, mis andsid tunnistust tuimastatud meeltest, alustas Fermín kõnet, mida oli ilmselt öö otsa sepitsenud.

„Daniel, mu sõber, armas Jumal – või kes iganes tema äraolekul kohusetäitjana tegutseb –, on asjalood nõnda seadnud, et siinilmas on lihtsam saada isaks kui endale juhiload hankida. See kurb tõsiasi tähendab, et määratu hulk kretiine, põhupäid ja tühikargajaid peab end paljunemiseks piisavalt sobilikuks, et, isamedalid rinnal, rikkuda igaveseks ajaks igavesti nende õnnetukeste elu, keda nad au- ja häbitundeta sigitavad. Õiguse sel viisil kõnelda annab mulle asjaolu, et minagi olen enda arvates sealmaal, et asja juurde asuda ning oma armastatud Bernarda niipea kui võimalik käima peale aidata – ehk siis kohe, kui mu sugunäärmed ja püha abielutalitus (sine qua non), mida mu südamedaam minult nõuab, seda võimaldavad, ning järgnema teile sel vastutusrikkal teekonnal, mida isadus endast kujutab; seega pean ma kuulutama ja kuulutangi, et teie, Daniel Sempere Gispert, õrnas eas nooruk, kes on jõudnud küpsuse lävele, saate eeskujulikuks isaks ning oletegi seda juba, kuigi te ise selsinatsel hetkel enda kui paterfamilias’e võimetesse ei usu ja olete üldiselt alles paras kollanokk ja märgade kõrvatagustega tatikas.”

Juba poole epistli pealt oli mu mõte end välja lülitanud, kas siis plahvatusliku mikstuuri või selle verbaalse tulevärgi mõjul, mille mu hea sõber oli valla päästnud.

„Ma pole kindel, Fermín, et saan päris täpselt aru, mida te öelda tahtsite.”

Fermín ohkas.

„Ma tahtsin öelda seda, et muidugi mõista sõeluvad teie püksid praegu hirmust püüli ja et kindlasti on seda kõike teie jaoks liiga palju, ent nagu teie pühakust abikaasa teid juba informeeris, ei maksa siin karta midagi. Lapsed – vähemasti teie oma küll, Daniel – toovad inimese ellu rõõmu, ja nagu öeldakse: annab jumal kanakese, annab ta ka terakese, nii et kuni teie südames on piisakegi sündsustunnet ja peas pisukenegi aruraas, leiate alati viisi, kuidas mitte nende elu ära rikkuda ning olla lapsevanem, keda võsukestel ei pruugi iial häbeneda.”

Mõõtsin silmanurgast seda mehikest, kes oleks olnud valmis minu eest oma elu andma ja kellel oli alati varnast võtta paar sõna – või siis kümme tuhat –, millega lahendada iga minu mure ja minu puhutine kalduvus eksistentsiaalsele pidetusele.

„Loodame, et see on tõesti nii lihtne, nagu teie seda kirjeldate, Fermín.”

„Ükski väärt asi siin elus ei ole lihtne, Daniel. Noorena olin arvamusel, et kui tahad oma elust mõnusasti läbi purjetada, on tarvis osata kolme asja. Esiteks: korralikult kingapaelu kinni siduda. Teiseks: naisterahvast korralikult lahti riietada. Ja kolmandaks: lugeda iga päev lõbu pärast paar lehekülge sääraseid sõnu, mis on kirja pandud oskuslikult ja sisemise põlemisega. Arvasin, et mees, kellel on kindel samm, kes oskab kallistada ja mõistab kuulata sõnade muusikat, elab kauem, ja mis peamine, paremini. Ent aeg on mulle õpetanud, et sellest jääb väheks ning et vahel pakub elu meile võimaluse püüelda sihi poole, et meist saaks midagi enamat kui kahel jalal kõndiv karvane elukas, kes üksnes sööb, roojab ja võtab sel planeedil ajutiselt ruumi. Ja just täna on saatus oma piiritult pillavas muretuses võtnud nõuks teile üht säärast võimalust pakkuda.”

Noogutasin kõhklevalt.

„Mis siis, kui ma ei osutu selle vääriliseks?”

„Kui meis on midagi ühist, Daniel, siis see, et meid mõlemaid on õnnistatud naistega, keda me ei vääri. On päevselge, et sel teekonnal otsustavad just nemad, millist pagasit me vajame ja milliseid kõrgusi me vallutame, meie peame ainult vaatama, et me neid alt ei veaks. Või mis teie arvate?”

„Arvan, et tahaksin teid pimesi uskuda, aga lihtne see pole.”

Fermín kõigutas pead, nagu tahaks meie jutuajamisele veidi kergemat värvingut anda.

„Olge mureta. Rüübe, mis ma teie jaoks kokku segasin, varjutab teie niigi vähest vastuvõtlikkust minu peene kõnekunsti suhtes. Aga te ju teate, et sedasorti dispuutides on mul märksa pikem kilometraaž seljataga kui teil ja et enamasti on mul samavõrd õigus kui veoautotäiel pühakutel.”

„Selles osas ma ei vaidle.”

„Ja õigesti teete, sest saaksite kohe esimeses raundis pähe. Kas te usaldate mind?”

„Muidugi, Fermín. Läheksin teiega kas või maailma lõppu, te ju teate.”

„Siis võtke mind kuulda ja usaldage ka iseennast, nii nagu mina iseend usaldan.”

Vaatasin talle silma ja noogutasin aegamisi.

„Kas mõistus on uuesti pähe tulnud?” küsis ta.

„Tundub küll.”

„Siis pühkige näolt see valulik ilme, veenduge, et teie munandimass on seal, kus ta olema peab, ja minge sisse tagasi, et kallistada proua Bead ja lapsukest nagu mees, kelleks nad teid just tegid. Ei mingit kahtlust: see poiss, keda mul mõne aasta eest ühel ööl oli au Plaza Reali võlvide all kohata, poiss, kes on mind sestpeale nii mitmeid kordi muretsema pannud, peab jäämagi selle seikluse sissejuhatavasse ossa. Meid ootab veel pikk lugu ees, Daniel, ja see ei ole enam lapsemäng. Kas olete ikka minuga? Kuni sellesamuse maailmalõpuni, mis, mine sa tea, võib olla käega katsuda?”

Mul ei tulnud muud pähe kui talle kaela langeda.

„Mida ma küll teieta teeksin, Fermín?”

„Esiteks muidugi märksa rohkem vigu. Ja kui me kord juba mõistuse teele oleme asunud, siis pange tähele, et üks selle äsja tarvitatud segu levinumaid kõrvalnähte on häbitunde ajutine pärsitus ning emotsionaalse südikuse üleküllus. Seega, kui nüüd proua Bea näeb teid sisse astumas, siis vaadake talle otse silma ja näidake talle, et armastate teda tõeliselt.”

„Ta teab seda niigi.”

Fermín vangutas kannatlikult pead.

„Tehke, mis ma ütlen,” käis ta peale. „Te ei pea seda sõnadesse panema, kui häbenete, sest meie, mehed, oleme kord sellised ja testosteroon kõneosavust ei soosi. Aga vaadake, et ta seda tunneks. Neid asju tuleb pigem tunnetada kui pelgalt öelda. Ja mitte ainult kord aastas, vaid tõesti iga jumala päev.”

„Ma püüan.”

„Paljast püüdmisest jääb väheks, Daniel.”

Ja nõnda – tänu Fermíni sõnadele ja tegudele oma noore ea igavesest ning haprast kookonist välja rebituna – sammusin tagasi tuppa, kus mind ootas mu saatus.

Palju aastaid hiljem meenus see öö mulle jälle, kui ma kuni koidikuni Santa Ana tänava raamatupoe tagaruumi varjunult püüdsin taas kord tühja valge paberilehega rinda pista, vähimagi ettekujutuseta, kust otsast hakata endale jutustama oma perekonna tõelist lugu – ülesanne, millele olin pühendanud kuid ja aastaid, kuid polnud seniajani suutnud kirja panna ainsatki rida, mis väärinuks jäädvustamist.

Kasutades ära unetust, mille põhjuseks võis olla poole kilo friteeritud seakamarate nahkapistmine, oli Fermín otsustanud mind sel varajasel tunnil külastada. Nähes mind valge lehe ees vaevlemas, käes sulepea, mis lekkis nagu vana autologu, võttis ta minu kõrval istet ja heitis pilgu mu jalge ümber kõrguvaile kokkukägardatud paberinutsakute kuhjadele.

„Ärge pange pahaks, Daniel, aga kas te ise ka aru saate, mida te teha tahate?”

„Ei saa,” tunnistasin ma. „Äkki oleks abi sellest, kui ma kirjutusmasinale üle läheksin. Ega siis reklaamid asjata väida, et Underwood on professionaalide valik.”

Fermín kaalus endamisi reklaamide lubadust, kuid raputas siis jõuliselt pead.

„Trükkimine ja kirjutamine on kaks ise asja – teineteisest valgusaastate kaugusel.”

„Tänan julgustuse eest. Aga mida te ise sellisel kellaajal siin teete?”

Fermín patsutas kõhtu.

„Terve rohkes õlis küpsetatud sea seedimine paneb mu sisikonna tõsiselt proovile.”

„Äkki soovite tilga soodavett?”

„Parem mitte, see ajab mul alati hetkega kõvaks, vabandage mu väljendusviisi, ja siis ei saa ma tõesti enam üldse sõba silmale.”

Panin sulepea käest ja loobusin jumal teab mitmendast katsest moodustada kas või ükski kõlblik lause, ning vaatasin oma sõbrale otse silma.

„Kas kõik on ikka korras, Daniel? Kui muidugi jätta kõrvale see teie edutu tormijooks kirjanduslinnusele…”

Kehitasin õlgu. Nagu tavaliselt, oli Fermín saabunud kui jumalikust ettenägevusest juhitult, täites auga oma picarus ex machina rolli.

„Tahaksin teilt küsida üht asja, mis on mu peas juba mõnda aega keerelnud,” söandasin viimaks lausuda.

Ta kattis suu käega ja tõi kuuldavale lühikese, kuid kõneka röhitsuse.

„Kui asi peaks puudutama voodielu, siis ärge häbenege, vaid laske aga tulla – tuletan teile meelde, et neis küsimustes olen sama asjatundlik kui diplomeeritud arst.”

„Ei, asi ei puuduta voodielu.”

„Kahju, sest mul on just värsket infot teatud uute nõksude osas, mis võiksid…”

„Fermín,” katkestasin ma tema jutu, „mis te arvate, kas ma ikka olen elanud nii, nagu peab? Kas ma olen olnud tasemel?”

Mu sõber oli sõnatu. Ta vaatas ohates maha.

„Ärge nüüd öelge, et see ongi selle teie kinnikiilunud Balzaci-faasi taga. Hingelised otsingud ja muu säärane…”

„Kas inimesed mitte selleks ei kirjutagi – et mõista paremini nii iseennast kui ka maailma?”

„Ei, kui inimesed teavad, mida nad teevad, mis ei pea teie puhul…”

„Te olete nigel pihiisa, Fermín. Katsuge mulle ometi natukenegi abiks olla.”

„Mina arvasin, et te pürite romaanikirjanikuks, mitte pühameheks.”

„Öelge mulle tõtt, Fermín. Te tunnete mind sestpeale, kui ma olin alles laps. Kas ma olen teid alt vedanud? Kas ma olen ikka olnud see Daniel, kelleks te lootsite mind saavat? Kelleks mu ema lootis mind saavat? Öelge tõtt.”

Fermín pööritas silmi.

„Tõde on see jamps, millega inimesed lagedale tulevad, kui neile tundub, et nad on millelegi pihta saanud. Mina tean tõest sama palju kui selle imelise särtsaka nime ja veelgi särtsakama büstiga naisterahva rinnahoidja suurusest, keda me ükspäev Capitoli kino ekraanil nägime.”

„Kim Novak,” täpsustasin ma.

„Hoidku Jumal ja gravitatsiooniseadus teda igavesti oma auhiilguses.

Ja ei, te ei ole mind alt vedanud, Daniel. Mitte iial. Olete hea mees ja hea sõber. Ja kui minu arvamust teada tahate, siis oleks teie kadunud ema Isabella teie üle uhkust tundnud ja pidanud teid heaks pojaks.”

„Aga mitte hea romaanikirjanik,” tähendasin naeratades.

„Kuulge, Daniel, teie olete romaanikirjanik niisama palju kui mina dominikaani munk. Ja te teate seda ise ka. Ükski sulepea ega Underwood siin päikese all ei muudaks asja.”

Ma ohkasin ja vajusin sügavalt mõttesse. Fermín jälgis mind mõtlikul pilgul.

„Teate mis, Daniel? Tegelikult mõtlen ma, et pärast kõike seda, mis meie teiega oleme läbi teinud, olen mina ikka endiselt see armetu vennike, kelle te tänavalt üles korjasite ja heast südamest oma koju viisite, teie aga olete endiselt see abitu, eksinud laps, kes lõpututele saladustele komistades ringi uitab, uskudes, et kui on need kuidagi imeväel lahendanud, suudab ta jälle meenutada oma ema nägu ja tõde, mille maailm on talt röövinud.”

Vaagisin tema sõnu – need olid tabanud naelapea pihta.

„Ja kui ongi nõnda, kas see oleks siis nii hirmus?”

„Võiks olla märksa hullemgi – te võiksite olla romaanikirjanik nagu teie sõber Carax.”

„Peaksin ta ehk üles otsima ja veenma hoopis teda seda lugu kirjutama,” laususin ma. „Meie lugu.”

„Niiviisi ütleb vahel ka teie poeg Julián.”

Heitsin Fermíni poole kõõrdpilgu: „Mis asja Julián ütleb? Mida teab Julián Caraxist? Kas te olete mu pojaga Caraxist rääkinud?”

Fermín manas näole vaga ohvritalle ilme.

„Mina?”

„Mida te olete talle rääkinud?”

Fermín lasi pahinal õhku välja, just nagu tahaks teema tõsidust kahandada.

„Tühja-tähja. Kõige enam ehk paar suvalist kahjutut joonealust märkust. Häda on selles, et poiss on juurdleva loomuga ja tema antennid on alati püsti, nii et muidugi haarab ta kõike õhust ning paneb ise kaks ja kaks kokku. Pole minu süü, et poiss nii terane on. Ilmselgelt ei ole ta teisse.”

„Armas Jumal… Ja kas Bea teab, et te olete poisiga Caraxist rääkinud?”

„Mina ei sega end teie pereellu. Aga ma kahtlen, kas leidub kuigi palju selliseid asju, millest proua Bea teadlik ei oleks või mida ta ei aimaks.”

„Ma keelan kategooriliselt teil minu pojaga Caraxist rääkida, Fermín.”

Ta surus käe rinnale ja noogutas pühalikult.

„Minu suu on lukus. Langegu mu peale kõige hirmsam teotus, kui ma mõnel raske katsumuse hetkel peaksin sellest vaikusevandest üle astuma.”

„Ja kui jutt juba sellele läks, siis te ei maini talle ka midagi Kim Novaki kohta. Küll ma teid tunnen.”

„Selles küsimuses olen ma süütu nagu Jumala tall, kes maailma patud ära kannab: hoopis poiss ise võtab selliseid teemasid üles, ta pole ju sugugi loll.”

„Te olete võimatu.”

„Lepin alandlikul meelel teie ülekohtuste solvangutega, sest ma tean, et neid kutsub esile üksnes teie loomevõime kokkukuivamisest tingitud allasurutud pinge. Kas Teie Ekstsellentsil on nimetamatute mustale nimekirjale lisada veel kedagi peale Caraxi? Äkki Bakunin? Alba hertsoginna?”

„Minge parem magama ja ärge tüüdake mind enam, Fermín.”

„Ja jätan teid üksi ohu küüsi? Ei tule kõne allagi, publiku seas peab viibima vähemalt üks täie aruga ja vastutusvõimeline täiskasvanud inimene.”

Fermín uuris laual ootavat sulepead ja tühjade paberilehtede kuhja, mõõtes neid imetleval pilgul, otsekui näeks enda ees kirurgi tööriistu.

„Kas olete välja nuputanud, kuidas see ettevõtmine käima lükata?”

„Ei. Mul oli see parajasti käsil, kui te oma nürimeelsete märkustega kohale ilmusite.”

„Rumalus. Minuta ei saaks te poenimekirjagi kokku.”

Asjas lõplikult selgusele jõudnud ja meie ees kõrguva titaanliku ülesande ees käised üles käärinud, istutas ta ennast minu kõrvale toolile ja puuris mind säärase inimese läbitungival pilgul, kes suhtlemiseks sõnu tingimata ei vaja.

„Mis puutub nimekirjadesse: vaadake, ma tean sellest romaanikirjutamise värgist sama palju kui tööstuslikust tootmisest või jõhvsärgi kasutusviisidest, aga mulle tundub, et enne, kui midagi jutustama hakata, tuleks teha nimekiri neist asjust, mida me tahame öelda. Niiöelda inventariloend.”

„Teedekaart?” pakkusin ma välja.

„Kui puudub arusaamine selle kohta, kuhu õigupoolest minek, koostatakse ikka teedekaart – juba ainuüksi selleks, et veenda iseennast ja mõnd teist lihtsameelset, et mingi minek siiski käsil on.”

„See polegi nii laita mõte. Enesepettus on iga pöörase ettevõtmise võti.”

„Näete nüüd ise! Meie kahekesi koos moodustame võitmatu duo. Teie peale jäävad märkmed, minule mõtlemine.”

„Sel juhul mõelge valjusti.”

„Kas selles asjanduses on ikka piisavalt tinti edasi-tagasi reisiks põrgusse?”

„Piisavalt, et teele asuda.”

„Siis jääb vaid otsustada, millest me nimekirja koostamist alustame.”

„Mis oleks, kui alustaks teie kohtumise loost?” pärisin ma.

„Minu kohtumisest – kellega?”

„Mis te ise arvate? Teie kohtumisest Barcelona Alice’iga Imedemaalt.”

Üle ta näo vilksatas vari.

„Ma ei usu, et oleksin seda lugu kunagi kellelegi jutustanud, Daniel. Isegi mitte teile.”

„Sellisel juhul – kust oleks veel parem alustada sissetungi labürinti?”

„Inimesel peaks siiski olema lubatud mõni saladus endaga hauda kaasa viia,” puikles Fermín vastu.

„Liiga suur saladuste koorem viiks inimese enneaegu hauda.”

Fermín kergitas üllatusest kulmu.

„Kes on nii öelnud? Sokrates? Mina ise?”

„Ei. Kordki elus on nii öelnud Daniel Sempere Gispert, seesinane homo pardicus siin – just mõni hetk tagasi.”

Fermín naeratas rahulolevalt, kooris paberist välja lagritsapastilli ning pistis suhu.

„Läks aega, mis läks, aga viimaks hakkate meistrist eeskuju võtma, te igavene kelm. Soovite ka üht pastilli?”

Võtsin pakkumise vastu, sest teadsin, et see on mu sõbra Fermíni hinnalisim vara ning et seda minuga jagades teeb ta mulle suurt au.

„Kas olete juhtunud kuulma seda ülearu pruugitud väljendit „sõjas ja armastuses on kõik lubatud”, Daniel?

„Eks ikka. Peamiselt ikka nende suust, kes on pigem sõja kui armastuse poolt.”

„Täitsa tõsi, sest kui asja juurteni tungida, osutub see muidugi jultunud valeks.”

„Aga kummast see lugu siis on – kas armastusest või sõjast?”

Fermín kehitas õlgu: „Mis vahet seal on?”

Ja nõnda siis hakkaski Fermín öö katte all, toeks paar lagritsapastilli ja ajahämus kaduda ähvardavate mälestuste lummus, kokku sõlmima niite, millest lõimusid meie loo algus ja lõpp…

Katke Julián Caraxi „Vaimude labürindist”

(„Unustatud Raamatute Surnuaed”, IV köide).

Éditions de la Lumière, Pariis, 1992.

Toimetaja: Émile de Rosiers Castellaine