Читать книгу Soovipuu - Katherine Applegate - Страница 11

Mul oli hea meel näha Samari peret siia kolimas. Sellest oli juba hulk aega möödas, kui siiakanti uusi elanikke tuli. Ma teadsin, et ajapikku ajavad nad endale siin juured alla, just nagu paljudest muudest kohtadest tulnud paljud perekonnad.

Juurtest tean ma nii mõndagi.

Hiljuti tuli Samar öösel meile külla. Kell oli kaks öösel. Isegi tema jaoks oli see hiline tund.

Tüdruk oli nutnud. Ta põsed olid niisked. Ta naaldus mu vastu ja ta pisarad olid nagu kuum vihm.

Ta hoidis peos väikest riidetükki. Roosat, tillukeste täppidega. Sellele oli midagi kirjutatud.

Soov. Ma polnud juba mitu kuud ühtegi soovi näinud.

See mind ei üllatanud, et tüdruk teadis soovipuu kombest. Ma olen siin omamoodi kohalik kuulsus.

Samar sirutas käe, sikutas õrnalt mu madalaima oksa allapoole ja sidus riidetüki lõdvalt selle ümber.

„Ma soovin,” sosistas ta, „et mul oleks sõber.”

Ta vaatas vilksamisi rohelise maja poole. Selle ülakorruse kardinate taga liikus kellegi vari.

Seda öelnud, kadus Samar tagasi väikesesse helesinisesse majja.