Читать книгу Soovipuu - Katherine Applegate - Страница 5

Sõbrad kutsuvad mind Punaseks ja teie võite sedasama teha. Kuid ümbruskonna inimesed on mind pikka aega kutsunud Soovipuuks.

Sellel on oma põhjus juba ajast, mil ma olin veel tilluke, kuid ambitsioonikas taimehakatis.

Pikk lugu.

Iga aasta esimesel maikuu päeval tulevad inimesed tervest linnast kokku, et minu külge riputada paberitükke, lipikuid, riideribasid, lõngajuppe või isegi spordisokke. Igaüks neist asjadest kehastab kellegi unistust või lootust või igatsust.

Mida iganes minu külge ka ei riputataks, sõlmitaks või lehviks seotaks, on see kokkuvõttes lootus millelegi paremale.

Soovipuudel on pikk ja austusväärne sajandite taha ulatuv ajalugu. Iirimaal on neid palju, peamiselt viirpuud või vahel ka saared. Kuid soovipuid võib leida tervest maailmast.

Enamasti käituvad inimesed mind külastades kenasti. Nad näivad mõistvat, et kõvasti kinni tõmmatud sõlm võib segada mind kasvamast nii nagu vaja. Nad on mu värskete lehtedega ettevaatlikud ja paljaste juurtega hoolsad.

Kui inimesed on oma lootused riideribale või paberitükile kirjutanud, seovad nad selle mõne mu oksa külge. Tavaliselt sosistavad nad sealjuures oma soovi.

Traditsiooniliselt soovitakse just esimesel mail, kuid tegelikult käib inimesi minu juures terve aasta.

Sina helde aeg, mida kõike ma olen kuulnud:

Nii palju soove. Suuri ja tobedaid, isekaid ja armsaid.

On tõeline au, et kõik lootused antakse kanda mu vanadele väsinud okstele.

Kuid esimese mai õhtuks näen ma välja, nagu oleks keegi tohutu paberikorvitäie prahti mulle kaela kallanud.