Читать книгу Soovipuu - Katherine Applegate - Страница 8

Üks ühine asi puude ja vareste juures – ja tegelikult on see asi looduses kõigile ühine – on reegel, et meil pole ette nähtud inimestega rääkida.

See on meie endi kaitseks. Vähemalt teoreetiliselt.

Ma olen tihti juurelnud, kas lõputu vaikimine ikka on hea mõte. Ma olen nii palju kordi tahtnud sõna võtta või vestlusesse sekkuda, et inimestele abiks olla. Ometigi pole ma kunagi sõnakestki lausunud. Lihtsalt nõnda on maailmas alati olnud.

Kas keegi pole siis kunagi libastunud? Loomulikult on vigu tehtud.

Ma kuulsin eelmisel aastal konnast nimega Kärbes, kes tukastas kirjakastis. (Kõik konnad nimetatakse nende putukate järgi, keda neile süüa meeldib.) Kui postiljon kasti avas, volksas Kärbes sealt paa nikakrooksatusega välja. Postiljon minestas.

Teadvusele tulles nägi postiljon Kärbest, kes tema laubal kõhutades kõigest südamest vabandas.

Ilmselge Ära räägi inimestega reegli rikkumine.

Kuid nagu alati, unustati juhtum peagi. Postiljon oli ju absoluutselt kindel, et konnad ei oska rääkida. „Ma kujutasin seda vaid ette,” kinnitas ta endale.

Huvitav on muidugi asjaolu, et ta läks varsti pärast seda konnajuhtumit pensionile.

Igal juhul kui arvestada puude ja konnade ja saarmaste ja käblikute ja kiilide ja armadillide ja kõigi teiste elusolendite arvukust looduses, võiks ju arvata, et inimesed on praeguseks meie väikesele saladusele jälile jõudnud.

Mida ma oskan öelda? Loodus on keeruline asi. Ja inimesed on… nojah, andke mulle andeks, aga enamik teist pole eriti tähelepanelikud.

Kui te juhtute olema uudishimulik või kahtleva loomuga, siis küllap te juba välja nuputate, kuidas puud täpselt omavahel suhtlevad. Küllap leiate end uurivat läheduses kasvavat kollast mändi või haaba või ameerika ambrapuud, et nende võlukunstile jälile saada.

Inimestel aitavad rääkida kopsud, kurk, häälepaelad, keel ja huuled, mis loovad helidest, hingamisest ja liikumisest keeruka sümfoonia.

Kuid informatsiooni edastamiseks on hulk teisigi mooduseid. Kulmukergitus, allasurutud naeruturtsatus, ära pühitud pisar – needki on eneseväljenduse viisid.

Puu jaoks on suhtlemine täpselt sama keerukas ja imeline kui inimeste jaoks. See on päikesevalguse ja suhkru, vee ja tuule ja mulla salapärane tants, mille abil me ehitame maailmaga ühenduse saamiseks nähtamatuid sildu.

Konnadel on oma suhtlemiskeel. Koertel on oma.

Sama lugu on ka vesilike ja ämblike, elevantide ja kotkastega.

Kuidas me seda täpselt teeme? See on meie saladus, mille peate ise välja uurima.

Loodus jumaldab vägevaid saladusi.