Читать книгу Soovipuu - Katherine Applegate - Страница 12

Kui sa mitu sajandit vaikselt paigal seisad ja lased maailmal endast mööda kihutada, näed nii mõndagi.

Enamasti on mu elus juhtunud head asjad. Mu lehed on pakkunud jahedust piknikupidajatele ja abieluettepanekute tegijatele. Minu jämedate okste all on antud tõotusi ja ravitud südameid. Tukkujad on tukkunud ja unistajad unistanud. Olen pealt vaadanud loomingukatsetusi ja kuulanud, kuidas lood võrseid ajavad.

Ja naer! Ikka ja alati on siin kõlanud naer.

Kuid mõnikord juhtub ka mitte nii häid asju. Nende juhtumistest olen õppinud, et ega ise eriti muud saa teha kui sirgelt seista ja kõik välja kannatada.

Mind on kirvega raiutud, noaga uuristatud ja märklauana kasutatud.

Ma olen olnud kuivamas, mind on liigselt kärbitud, mind on üle väetatud ja asjatult poputatud, ignoreeritud ja hüljatud. Mind on välk löönud ja lörts vintsutanud.

Mind on ähvardatud kirveste, saagide, haiguste ja putukatega.

Ma olen talunud oravate teravaid küüsi ja rähnide toksimist. Kassid on minu otsa roninud ja koerad on mu tüve vastu jalga tõstnud.

Mul on omad valud ja vaevad nagu kõigil. Eelmisel aastal pidid satikad mu hulluks ajama. Lehemädanik, jahukaste, tammemähkur, lehepõletik – kõike olen näinud.

Ühel moel on puud ikkagi inimestest õnnelikumad. Täiskasvanud puust on korraga elus ainult umbes üks protsent. Suurem osa minust koosneb surnud taimerakkudest. See muudab mu mitmel moel teist tugevamaks.

Nii et jah, ma olen tõesti palju näinud. Ja kes teab, ehk õnnestub veel paljut näha. Ma suudan elada kolmsada, isegi viissada aastat. Seda juhtub. Punased tammed on pikaealised ja elavad kauem hapramatest suguvendadest nagu mustad remmelgad, persimonipuud, õunapuud või juudapuud.

Ja ometi juhtus paar päeva pärast Samari pisarsilmil esitatud soovi midagi niisugust, mis pani mind endalt küsima, ega ma midagi liigset näinud.