Читать книгу Soovipuu - Katherine Applegate - Страница 13

Hommik oli puhkemas ja ma ootasin, et soojaks läheks. Tänavalt stoppmärgi juurest lonkis lähemale vibalik poisivolask.

Ta kõndis, pea norus ja selg kühmus nagu tuule painutatud taim. Paremas käes hoidis ta midagi läikivat. Võib-olla mingi tööriist või kirjutusvahend.

Poisi suu oli muigel, nagu oleks talle just mingi nali pähe tulnud. Nali, millest vaid ta ise aru sai.

Ma näen siin iga päev mõtteisse vajunud inimesi, kes endamisi kõnelevad, muhelevad või kulme kortsutavad. Selles poisis polnud midagi ebatavalist.

Mul oli parajasti pooleli vestlus Trummikesega, kes oli just juhtinud mu tähelepanu asjaolule, et olen taas aasta vanem. Kui täpsem olla, siis kahesaja kuueteistkümne aastarõnga vanune.

„Jälle üks võrsumise päev,” vastasin. „Ma tunnen end ikka veel võrsena.”

„Üle saja viiekümne aasta su vanuseks ei pakuks,” kostis Trummike. „Sa oled terves kvartalis kõige parema väljanägemisega puu.”

„Ma tõepoolest” – tegin koomilise efekti saavutamiseks pausi – „jõuan veel väga kõrgele.”

Mu kõige alumisel oksal kükitav Trummike ohkas. Varese ohet ei aja millegagi segi, see kõlab, nagu ägaks mõni tilluke krõnksus vanaätt.

„Puude nali,” selgitasin juhuks, kui Trummike naljast aru ei saanud, ehkki otse loomulikult ta sai. Trummikesel ei jäänud miski kahe silma vahele. „Sest tead, ma juba olen kõrge.”

„Kas tõesti, Punane?” Trummike sirutas ennast oma läikivmusti tiibu imetledes. „Sul minu jaoks täna hommikul midagi paremat polegi?”

„Ehk sa naudiksid mu nalja rohkem, kui sa poleks oma väljanägemise suhtes nii tundlik,” narritasin teda.

„Vareslased ei liiguta oma väiksuse peale sabasulgegi,” teatas Trummike. „Nutikus. Kavalus. Nõksud. Leidlikkus. Vaat see on meil metsas oluline.”

„Vareslased” on vareste, ronkade, pasknääride ja harakate uhke üldnimetus. Trummike väidab, et ta on liiga peen nii tavalise nimetuse nagu „vares” jaoks.

Tasane tuuleke kõditas mu oksi. Vana võrukael kevad narritas meid, lubades soojemaid päevi.

„Tegelikult, Trummike,” ütlesin, „ei loe suurus üldse. Me kasvame täpselt nii nagu ette nähtud, just nagu me seemned kunagi ammu otsustasid.”

„Kuule, Punane, hommik on Vana Targa Puu etteaste jaoks veel liiga varajane.” Trummike toksas mind õrnalt nokaga. „Ehkki sul on õigus. See ei loe üldse, kui suur sa oled.” Ta lendas nagu tiibadega laperdav virvendus mu tiheda võra kohale telefoniposti otsa. „Igatahes mitte sellele, kes lennata oskab.”

Peaaegu samal hetkel astusid Samar ja rohelises majas elav poiss nimega Stephen korraga verandadele. Mõlemal oli koolikott seljas. Mõlemad näisid olevat päeva alustamiseks varmalt valmis.

Nende pilgud kohtusid. Stephen noogutas vaevumärgatavalt ja Samar noogutas vastu. See polnudki päriselt tervitus. Lihtsalt äratundmise märk.

Stephen pistis mööda tänavat kooli poole jooksu, kuid Samar kõhkles. „Tere,” hõikas ta vaikselt.

Trummike kordas seda täpselt Samari häälega nagu kaja, just nagu ta igal hommikul teha tavatses.

Trummike oskab järele ahvida veel metsasarve, hüsteerilist chihuahuat ja politseiauto sireeni.

Samar vaatas üles Trummikese poole, muigas ja suundus kooli poole.

Trummike tõi kuuldavale valju rõõmukraaksatuse ja sättis end ootama, millal lapsed koolist koju tulevad. Ta passis seal pidevalt. Kõik teadsid teda. Varesele meeldis lapsi kiusata ja lastele meeldis ennast varesel kiusata lasta.

Kõige rohkem meeldis Trummikesele kingapaelu lahti tirida. Kuni lapsed olid hõivatud nende uuesti kinnisidumisega, napsas vares nende lõunapakkidest suupärast.

Aeg-ajalt ta isegi küsis viisakalt. Ta oskas öelda „Krõpsu!”, „Eiei!” ja „Ää-ge!”, kui see talle tulu tõi.

Hõljuvat Trummikest vaadates mõtlesin üldse mitte esimest korda oma roomavatele juurtele. Mis tunne võiks olla lennata? Urgu kaevata? Ujuda? Galoppi joosta?

See oleks kindlasti nauding. Puhas rõõm. Ometi poleks ma raatsinud selle eest ainsatki juurejuppi ära anda.

On suur õnn armastada end sellena, kes sa oled.