Читать книгу Soovipuu - Katherine Applegate - Страница 3

Puudega on raske rääkida. Me pole eriti lobisemishimulised.

See ei tähenda, et me ei suudaks imelisi asju korda saata, selliseid, millega teie tõenäoliselt iial hakkama ei saa.

Me hällitame udupehmeid öökullipojukesi. Hoiame kipakaid puuonne paigal. Fotosünteesime.

Aga inimestega vestlemine? Seda me eriti ei tee.

Ja eks katsu puud meelitada mõnda head nalja rääkima.

Mõne inimesega puud tegelikult räägivad, sellisega, keda me usaldusväärseteks peame. Me räägime ulakate oravatega. Me räägime töökate tõukudega. Me räägime erksavärviliste päevaliblikate ja tagasihoidlike ööliblikatega.

Linnud? Nemad on oivalised. Konnad? Torisevad küll, aga südame poolest on nad head. Ussid? Kohutavad keelepeksjad.

Puud? Ma pole kohanud ühtegi puud, kes poleks mulle meeldinud.

Nojah. Muidugi see sükomoor seal nurga peal. Too on küll uih-vuih-vuih.

Nii et kas me üldse räägime inimestega? Räägime päriselt, nende inimlikest omadustest hoolimata?

Hea küsimus.

Lõppude lõpuks on puudel inimestega üpris keerulised suhted. Ühel hetkel te kallistate meid. Kohe seejärel teete meist söögilaudu ja jäätisepulki.

Küllap imestate ise ka, miks loodusõpetuse tundides, kus räägitakse, et emake loodus on meie sõber, ei iitsatatagi puude kõnevõimest.

Ärge süüdistage oma õpetajaid. Nad ilmselt ei teagi, et puud suudavad rääkida. Enamik inimesi ei tea seda.

Sellegipoolest tasub kõrvad kikki ajada ja kuulatada, kui satud mõnel eriti õnnelikul päeval mõne eriti sõbraliku olekuga puu juurde.

Puud ei oska nalju rääkida.

Kuid lugusid jutustada oskame küll.

Ja kui te kuulete vaid lehtede sahinat, ärge muretsege. Enamik puid ongi endassetõmbunud loomuga.