Читать книгу Soovipuu - Katherine Applegate - Страница 4

Muide, minu nimi on Punane.

Vahest oleme varemgi kohtunud? Teate seda tammepuud algkooli juures? Suur, aga mitte liiga pirakas. Suvel annab mõnusat varju ja sügisel on ilusat värvi.

Teatan uhkusega, et olen sordi poolest punane tamm ehk põhjatamm, ladinakeelse nimega Quercus rubra. Punased tammed on Põhja-Ameerikas üks levinumaid puuliike. Meie kandis surub neid sadade kaupa oma juuri mulla sisse nagu võrgukudujate kamp.

Mul on krobeline punakashall koor, siledad teravatipuliste hõlmadega lehed, visalt edasi trügivad juured – ja kui ma juba kord pean ise ennast kiitma, siis kõige kaunimad sügisvärvid on sel tänaval just minul. „Punane” on minu kohta õrnalt öeldud. Oktoobrikuus näen ma välja nagu tulekahju. Ime, et tuletõrjujad ei ürita mind igal sügisel kustutada.

Teid võib muidugi üllatada teadmine, et kõikide punaste tammede nimi on Punane.

Samamoodi on iga suhkruvahtra nimi Suhkur. Kõigi kadakate nimi on Kadakas. Ja sammasokotillo nimi on Sammasokotillo.

Puude maailmas käivad asjad niiviisi. Meil pole üksteise eristamiseks nimesid vaja.

Kujutlege klassi, kus kõigi laste nimi on Melvin. Kujutlege, mis vaeva peab vaene õpetaja igal hommikul puudujate märkimisel nägema.

Küll on hea, et puud ei käi koolis.

Selles nimedetavas on muidugi erandeid ka. Kusagil Los Angeleses on palm, kes nõuab, et teda kutsutaks Karmaks – aga teate küll, millised need kalifornialased on.