Читать книгу Soovipuu - Katherine Applegate - Страница 9

Muide, ma ei ole lihtsalt mingisugune puu. Ma olen kodu. Ma olen terve kogukond.

Asukad pesitsevad mu okstel. Nad kaevavad endale urud mu juurte vahele. Nad munevad mu lehtedele.

Ja muidugi on mul õõnsused. Puuõõnsused ehk augud puutüves pole midagi haruldast, eriti minusuguste vanade puude puhul.

Õõnsused võivad olla piisavalt väikesed tillukeste hallikirjute sootihaste või põdrahiirte pere jaoks. Õõnsused võivad olla ka üpris suured, piisavalt mahukad eelarvamustevaba karu jaoks.

Mina olen muidugi linnapuu. Meil siin karusid eriti palju ei elutse, kui kaisukarude liiki mitte arvestada. Kuid ma olen peavarju pakkunud päris paljudele pesukarudele, rebastele, skunksidele, opossumitele ja hiirtele. Ühel aastal olin koduks armsale ja üliviisakale okassigade perele.

Ma olen isegi inimesele ulualust andnud.

See on pikk lugu. (Mul on palju selliseid tallele pandud nagu orav kogub toiduvaru.)

Puuõõnsuse tekkeks on mitmesuguseid põhjusi. Rähnid. Murdunud oksad. Välk. Haigus. Auke uuristavad putukad.

Minul on kolm õõnsust. Kaks keskmise suurusega õõnt tegid rähnid. Kõige suurema sain juba üsna noorelt. Mul murdus sulalume koorma raskuse all suur oks kirdetuule käes ära. See oli suur haav ja paranes aeglaselt, nii et tollekevadine lehestik oli mul niru ja sügisvärv piinlikult kahvatu.

Lõpuks paranes see auk ikkagi ära, kuid putukad närisid seda suuremaks ja nüüd on mul umbes pooleteist meetri kõrgusel maapinnast sügav ovaalse kujuga õõnsus.

Õõnsused pakuvad ilmastiku eest kaitset. See on turvaline koht, kus magada ja oma asju hoida. Õõnsus on ohutu koht.

Õõnsused on tõestuseks, et halvast asjast võib saada hea, kui sellele pühendada piisavalt aega, hoolt ja lootust.

Teistele koduks olemine pole alati kerge. Mõnikord tunnen end kui ülerahvastatud kortermaja, mille elanikud ei saa omavahel läbi.

Kuid me saame sellegipoolest hakkama. Looduses on palju nii-ja-naa suhteid. Rähnid küll kolgivad mu tüve, kuid ka söövad vastikuid kahjureid. Rohi jahutab maapinda, kuid samas nääkleb minuga vee pärast.

Iga kevad toob kohale uusi asukaid, vanu sõpru ja palju kompromissivajadust. Tänavune kevad on eriti lasterohke. Hetkel olen ma koduks öökullipoegadele, opossumilapsukestele ja pisikestele pesukarudele. Mul käivad korrapäraselt külas ka skunksi järeltulijad, kes elavad siinsamas lähedal maja eespoolse veranda all.

See on täiesti erakordne. Ma pole veel kunagi nii palju loomalapsi majutanud. Sellist asja tavaliselt ei juhtu. Loomadele meeldib avarus. Neile meeldib isiklik territoorium. Tavaliselt läheks niisuguses olukorras nääklemiseks. Võib-olla löödaks isegi kelleltki pesa üle või tuleks öine kaklus.

Loomulikult on olnud mõningaid lahkarvamusi. Kuid ma olen selgesti välja öelnud, et naabrite söömine pole lubatud, kuni mina olen siin peremees.

Heldeke, ma ei tunne end nii paljude seltsilistega üldse ülerahvastatuna.

Teistele turvatunde loomine on päris tore eluviis.