Читать книгу Soovipuu - Katherine Applegate - Страница 14

Selleks ajaks oli vibalik poiss minust mööda kõndinud, pöördus ja tuli tagasi. Üle õla piiludes astus ta mu juuri katvale pruunile pinnasele.

Õhk muutus ja lõi värelema nagu ikka siis, kui inimene on lähedal, lõhnas keemia ja tuksleva kuumuse järele, oli inimsust täis.

Ja siis see juhtuski.

Ta surus käes hoitud eseme mu tüve sisse.

Kiiresti. Tahtlikult.

Poiss uuris veel kord ümbrust. Tänavat ületav memmeke naeratas talle pead vangutades. Küllap ta mõtles: „Kui armas. Ma olen kindel, et ta uuristab sinna nimetähtedega südant. Oh, kui vaid saaks uuesti olla noor ja armunud!”

Inimestele on jäänud mulje, et puudel pole uuristamise vastu midagi, eriti kui südamed on asjaga seotud.

Et te teaksite: me oleme selle vastu.

Ma polnud seda poissi kunagi varem näinud. Ta oli suur, võib-olla keskkoolist. Inimese puhul on raske vanust aimata. Puu puhul suudan ta vanuse kuu, mõnikord isegi päeva täpsusega määrata.

Muidugi ma ei saanud aru, mida ta uuristab. Kuid tema sihikindlad liigutused andsid teada, et see pidi olema midagi valusat.

Mitte küll mulle. Ma tajusin kuidagi, et see ei olnud mõeldud mulle haiget tegema. Mina olin lihtsalt ta loomingu aluspind.

Uuristamine pole muidugi midagi lõbusat. Koor on minu nahk, minu kaitse maailma vastu. Iga haav teeb haiguste ja kahjuritega võitlemise raskemaks.

Tahtsin hüüda: „Jäta järele!” Midagi öelda. Ükskõik mida.

Kuid otse loomulikult ma ei teinud seda. See pole meil kombeks.

Puud on loodud kuulama, jälgima, püsima.

Poiss sai uuristamisega kähku valmis. Ta taganes, imetles oma kätetööd, noogutas kergelt ja läks minema. Kui ta minema kõmpis, nägin ta pihku pigistatud tööriista.

See oli väike kollase peaga kruvikeeraja.

Peenike nagu oksaraag ja erekollane kui idaniiduturpiaali rinnasuled.