Читать книгу 19. sajandi inimene - Коллектив авторов - Страница 10

Me ei nõua sööklaid ega poode, ajutisi varjupaiku ega tööliskodusid, haiglaid ega kaitsvaid seadusi; me nõuame õiguste ja kohustuste võrdsust, meie isiksuse väärikuse tunnustamist; tõelist õiglust. Kõik muu on rämps. (No queremos ni restauranes obreros, ni tiendas, ni asilos, ni hospicios, ni hospitales, ni leyes protectoras; queremos la igualdad de deberes y derechos; la dignificación de nuestra personalidad; la verdadera justicia. Lo demás es podredumbre.)

Barcelona ajalehes La Asociación 1886. aastal ära trükitud teksti ägedusest ja anarhiale kalduvast toonist ei maksa end eksitada lasta. Siin ei väljendatud kohaliku, kronoloogiliselt dateeritud töölisliikumise kultuurilist eripära, vaid kinnitati pigem tööliskultuurile olemuslikke ja universaalseid väärtushinnanguid, isegi kui need olid eri maadel ja aegadel erinevaid kultuurilisi ja poliitilisi vorme võtnud.

Seesugust isikliku väärikuse rõhutamist võiks pidada vaid retooriliseks kinniskujundiks, kui me ei kohtaks seda tavaelus ühtaegu tavalises ja traagilises olukorras, nimelt matustel. Töölised surid tihti noorena. Surm koputas lihtrahva uksele varakult, sest palju oli tööõnnetusi, kutsehaigusi, kurnatust. Perekond ja töökaaslased panid aga väärikale matusele suurt rõhku. Rutakat massihauda matmist ilma tseremoonia ja saatjateta tuli iga hinna eest vältida. Kõik vastastikusel abil põhinevad seltsid, mis oli populaarseim töölisorganisatsiooni vorm nii Inglismaal (1815. aastal alla miljoni liikme, 1872. aastal neli miljonit, s.o neli korda rohkem kui ametiühingutes), Prantsusmaal (1870. aastal 800 000 liiget) kui ka Saksamaal (nn abikassadel oli samal ajal kaks miljonit liiget), hoolitsesid alati ka oma liikmete matuste eest. Seltsikaaslase haigus puudutas teisi liikmeid vaid rahaliselt, kuid matuserongkäigust osavõtt (vähemalt oma esindajate sinna saatmine) oli statuutidega ette kirjutatud. Teiselaadsed töölisorganisatsioonid, mille eesmärgid olid pigem ühiskondlikud ja poliitilised, olid need siis seltsid, ametiühingud või töölisparteid, jätkasid seda traditsiooni. Pealegi oli matuserongkäik, olenemata lahkunu tähtsusest, üks väheseid võimalusi avaldada avalikult meelt nii, et ametnikud olid sunnitud selle välja kannatama.

Mitte kõiki tööliste matuseid ei peetud välise toreduse ja hiilgusega nagu Prantsusmaa töölisühingutes sajandi esimesel poolel tavaks oli; kuid vastastikuse abi seltside statuudid nägid üldjuhul ette rahatrahvi juhul, kui keegi osales seal joobnuna või sobimatus riietuses. Sest väärikus pidi väljenduma ka ülikonnas. Igapäevariided võisid olla ükskõik millised, sõltuvalt ametist ka üsna erinevad, kuid igaühel pidid olema pühapäevariided, isegi kui need tuli kogu nädalaks pandimajja viia. Sajandi lõpul osalesid Saksa töölised maiparaadil alati pidulikes riietes, et näidata oma väärikust ja esitleda end täisväärtuslike kodanikena ühiskonnale, kes soovis neid poliitiliselt marginaliseerida. Olgu mainitud, et Prantsuse töölised tähistasid seda päeva just sihilikult tööriietes.

Väärikus tähendas ka seda, et protestiti alandava, stigmatiseeriva või haleda pildi vastu, mida teised, nii ametiasutused kui ka kodanlased, kippusid töölistest levitama. Seetõttu peeti ülimalt tähtsaks teha selget vahet, et töölised pole ei kerjused ega ka kurjategijad. Briti tööliste eneseabiorganisatsiooni friendly society tohutu organiseerimistöö peamine eesmärk oli säästa oma liikmeid alandusest, et nende kohta ei rakendataks vaesteseadust, ja päästa neid vanglalaadsetest töömajadest (workhouses), sest alamates rahvakihtides polnud peaaegu keegi ebaõnne eest kaitstud. Igasuguse kirikliku vaesteabi ja jõukate inimeste annetuste tõrjumine seletab osaliselt seda sügavat antiklerikaalsust, mis katoliiklikes maades, näiteks Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias või Belgias, levis. Töölised ei tahtnud ka kurjategijate ja roimaritega ühele pulgale sattuda, ülestõusude ajal astusid nad karmilt varaste ja rüüstajate vastu välja ning see äratas muide kodanlike vaatlejate seas piiritut imetlust.