Читать книгу 19. sajandi inimene - Коллектив авторов - Страница 12

Euroopas pole tööliskond olnud kunagi arvukam ja paremini organiseeritud ning sihiteadlikumalt oma õiguste läbisurumisele keskendunud kui aastatel enne I maailmasõda. Kunagi varem ega hiljem pole ka tundunud, et nad moodustavad Euroopa rahvaste sees otsekui omaette maailma, eraldiseisva, ebamääraselt ähvardava ja vastalise ühiskonna. Aga siis tuli 1914. aasta, mil nad tõttasid teatavasti peaaegu üksmeelselt oma rahvuse lippude alla. Niisiis peame lõpetama 19. sajandi töölise peatüki sellega, et meenutame väärtushinnanguid, mis tal olid ühised teiste, paremal järjel või isegi mõjukamate ühiskonnakihtidega ja kuidas need integratsiooni soodustasid.

Nii nagu 19. sajandi Euroopa ühiskond tervikuna, vähemalt samal määral kui kodanlased ja küllap rohkem kui aristokraadid ja talupojad, uskusid töölised progressi, haridusse ja teadusesse kui vabanemise vahenditesse. Ka rahvus oli väärtus, millega nad end identifitseerisid, või vähemalt progressiusku konkretiseeriv raamistik. Kuid töölised ei osutunud kuigi vastuvõtlikuks rahvuslikule ideoloogiale, mis saavutas Euroopa suurtes riikides oma kõrgpunkti sajandi lõpuks ja milles on nähtud fašismi eelastet. Kui nad ei tahtnud alistuda vabrikantidele, miks nad oleksid siis pidanud laulma kiitust armeele, millega nad streikide ajal liigagi tihti vastakuti seisid? Või aktsepteerima valdavalt vihatud ühiskonnakihtidest pärit ohvitseride piiramatut käsuõigust? Pole siis imestada, et Saksa konservatiivses miljöös peeti sotsiaaldemokraate „isamaatuteks sellideks“ ja Prantsuse parempoolne ajakirjandus nimetas CGT9 ametiühingutegelasi „antipatriootideks“.

Igal juhul ei jäänud organiseeritud töölisliikumine rahvuspingetest puutumata. Saksa ametiühingutegelased ei öelnud oma Prantsuse seltsimeeste kohta just meelitusi ja vastupidi. Revolutsiooniliste ametiühingute sõjakas energia, mida Victor Griffuelhes10 nii kõrgelt hindas ja mis tema meelest Saksa proletariaadil täielikult puudus, jäi Carl Legieni11 sugusele organisaatorile, kes võis uhkeldada miljonite ametiühinguliikmete ja CGT-ga võrreldes tohutute rahaliste vahenditega, täiesti mõistetamatuks. Teisalt, suurtes paljurahvuselistes impeeriumites ei jätnud võõrvõimu all elavate rahvaste rahvuslikud püüdlused ka töölisi ükskõikseks. Vahetult enne 1914. aastat polnud Austria-Ungari impeeriumis tšehhi ja saksa tööliste läbisaamine kõige parem ja nende ametiühingud olid keele põhjal lõhenenud. Vene impeeriumis oli juudi tööline üldjuhul liikmeks liidus, mille suhted Venemaa sotsiaaldemokraatlike ametiühinguorganisatsioonidega olid pingestatud. Poola kaevur Ruhri piirkonnas ei kuulunud vabasse ega katoliiklikku ametiühingusse, mis olid mõlemad sakslaste jaoks, vaid poola ametiühingusse, mis tegi eelnimetatutega vahel koostööd. Töölisklass polnud vaba ka vaenust võõraste vastu, kuna sisseränne kasvas: Inglismaa suurtesse linnadesse rännanud iirlased said seda esimesena tunda, kuid sajandi lõpul ei käinud itaallaste ja belglaste käsi paremini Prantsusmaal: 1893. aastal toimusid Lõuna-Prantsusmaa linnas Aigues-Mortes’is tapatalgud, kus kaotas elu 10 inimest. Miks oleks pidanud töölisklass, mille ühtsus polnud loomulik, vaid teadlikult konstrueeritud, olema immuunne rahvuslike, keeleliste ja religioossete lõhede suhtes, kui need langesid kokku erinevustega kvalifikatsioonis ja tööstusharudes?

Kasutagem siinkohal üldistuseks üht Saksa ajaloolaste hulgas armastatud formuleeringut. Tööliskonna ja rahvusriikide suhte kohta ei saa kasutada mõistet „negatiivne integratsioon“12. Töölised polnud integreeritud selles mõttes, et nad asusid poliitiliselt, ühiskondlikult ja kultuuriliselt ühiskonna äärealal. Kuid omal kombel andsid nemadki panuse rahvuse kujunemisse. Töölistele oli rahvus pigem pelgupaik kui väärtus iseenesest. Ka internatsionalistliku meelsusega tööline võis ilma südametunnistuspiinadeta näiteks Prantsuse lipu alla koonduda või Briti armees sõdida, et Belgia vabadust kaitsta.

1 Benjamin Disraeli (1804–1881) – Briti riigimees, konservatiivse partei poliitik, kahel korral peaminister.

2 Saksa naiskirjanik Bettina von Arnim (1785–1859) avaldas Preisi kuninga Friedrich Wilhelm IV troonileasumise puhul teose Berliini vaestekvartalitest, see on fiktiivne dialoog Goethe ema ja kuninga ema vahel.

3 Inglise pastori Thomas Robert Malthuse (1766–1834) teooria järgi kasvab rahvastik alati kiiremini kui toidu tootmiseks vajalikud majanduslikud ressursid. Seega, et viletsus ei kasvaks, tuleks püüda rahvastiku kasvu teadlikult piirata.

4 Periood Prantsusmaa ajaloos Prantsuse-Preisi sõja lõpust kuni I maailmasõja alguseni, 1871–1914.

5 Pierre-Joseph Proudhon (1809–1865) – Prantsuse anarhismiteoreetik.

6 posament – narmaste või tuttidega kaunistusnöör, äärispael.

7 Pierre Guillaume Frédéric Le Play (1806–1882) – Prantsuse sotsioloog ja majandusteadlane, kes uuris muu hulgas naiste töö- ning pereelu ja sotsiaalreformi võimalusi.

8 Georges Sorel (1847–1922) – Prantsuse sotsialist ja revolutsiooniline sündikalist, kes lõi teooria müüdi ja vägivalla positiivsest loovast rollist ajaloolises protsessis. Müütidel on võime rahvamasse mobiliseerida ja nende energiat eesseisvaks võitluseks koondada.

9 Confédération générale du travail (Üldine Ametiühingute Ühendus) – kuni I maailmasõjani Prantsusmaa ainus ametiühingute organisatsioon, mis loodi 1895. aastal Limoges’is.

10 Victor Griffuelhes (1874–1922) – Prantsuse sotsialist ja ametiühingukoondise CGT juht, revolutsioonilise sündikalismi esindaja.

11 Carl Legien (1861–1920) – Saksa ametiühingutegelane, Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) parempoolse tiiva juht ja riigipäeva saadik, Rahvusvahelise Ametiühingute Liidu esimene president.

12 Saksa ajalooteaduses 1960. aastate lõpul kasutusele tulnud termin, millega tähistatakse Otto von Bismarcki valitsemismeetodit: saksa rahvuse integreerimiseks vastandati n-ö riigitruule enamusele n-ö riigivaenulik vähemus (vähemusrahvused, katoliiklased, sotsialistid) ja õhutati sellega teadlikult sisepingeid.