Читать книгу 19. sajandi inimene - Коллектив авторов - Страница 3

Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt

Euroopa ajaloolased kirjeldavad 19. sajandit sageli kui pikka sajandit, mille alguseks loetakse juba 18. sajandi lõppu ja lõpuks alles 20. sajandi algust. Ajaloolisi piirdaatumeid võib veelgi täpsemalt määratleda: sajand algas 1789 suure Prantsuse revolutsiooniga ja lõppes 1914. aastal I maailmasõja puhkemisega.

Taolise suurejoonelise, üldlevinud kalendridaatumeid eirava periodiseeringu kasuks räägib üksjagu asjaolusid. Juba tol ajal oli paljudel tunne, et Bastille’ vallutamine ja sellele järgnenud dramaatilised muutused Prantsusmaa poliitilises ja ühiskondlikus ülesehituses juhatasid kogu Euroopas sisse uue ajastu. Samuti tajuti I maailmasõda mitmel pool ajaloo pöördepunktina. „Kodanluse ajastu on läbi,“ kirjutas Kurt Tucholsky1 1920. aastal. „Mis edasi tuleb, ei tea keegi.“

Kodanluse ajastu aastatel 1789–1914 oli ühtlasi Euroopa ajastu, ja seda kahel põhjusel. Esiteks saavutas Euroopa majanduslik, poliitiline ja kultuuriline võim oma kõrgpunkti. Teiseks olid selle ajajärgu saavutused ja areng tuntavad kõikjal Euroopas. Ei leidunud maad ega piirkonda, kuhu need poleks jõudnud, kõik olid otseselt või kaudselt, varem või hiljem neis protsessides osalised.

Euroopaga olid seotud ka mainitud piirdaatumid. I maailmasõda algas ja lõppes Euroopas, selles osalesid kõik tähtsamad Euroopa võimud. Ka 1789. aasta revolutsioon ulatus kaugele üle Prantsusmaa piiride, oli see siis otsene eksport, kaudne koopia või hirmunud reaktsioon kurjakuulutavale väljavaatele. Isegi sellistes riikides nagu Suurbritannia või Saksa Rahva Püha Rooma Riigi järeltulijad, kus ühiskondlikud suhted ei muutunud nii kiiresti ja järsku, vaadeldi 1789. aastat kui üliolulist ajaloosündmust, kui üleeuroopalise tähtsusega pöördepunkti. Kindlasti polnud kõik vaatlejad nõus sellega, mis revolutsioonilisel Prantsusmaal toimus: konservatiivsed poliitilised voolud mängisid kogu 19. sajandi tähtsat revolutsioonivastast rolli. Ometi lähtusid needki sellest – kuigi negatiivses ja halvustavas võtmes –, mida uut oli revolutsioon maailma toonud: universaalsed inimese ja kodaniku õigused, üksikinimese vabanemise seisuslikest piirangutest, kodanike osalemise poliitilises protsessis, kodanikest koosneva rahva suveräänsuse, riigi valitsuse sidumise põhiseadusega.

Revolutsioon tõi inimestele – esialgu küll vaid meestele – mitte üksnes poliitilisi vabadusi, vaid uuenduste programmi kuulus ka majanduslikest ja ühiskondlikest köidikutest vabastamine. Inimesed võisid sõltumata oma sotsiaalsest päritolust vabalt elukutset valida; nad võisid maad osta ja müüa, kui nad seda vaid soovisid ja nende rahaline olukord seda võimaldas; nad võisid asuda elama sinna, kuhu nad tahtsid – kõik need muutused kandusid pikkamööda ka Prantsusmaa piiridest välja.

18. sajandi valgustusfilosoofid olid nõudnud inimese vaimselt täisealiseks tunnistamist, 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi revolutsionäärid ja reformiliikumised vabastasid aga inimese kui majandusliku subjekti.

See kõik lihtsustas ja võimaldas arengut, mis algas pea kõigis Euroopa maades 19. sajandi jooksul – mõnel pool varem, teisal hiljem – ja mis pööras inimeste senise elukorralduse lühikese ajaga pea peale, s.o industrialiseerimist. Vaid mõnekümne aastaga muutus kogu majanduse ülesehitus ja algas peadpööritav majandustegevus. Eelkõige mitmekordistasid oma tootmismahtu just tootvad alad (kaevandamine, tööstus, käsitöö), sest uus, kapitalistlikult organiseeritud ja masinatel põhinev tehnoloogia vahetas välja vanad, eelkõige käsitööl põhinevad tootmisviisid. Ühtlasi laienes tööstustoodangu turg, nii et võidi palgata üha rohkem tööjõudu. 19. sajandi algul sai valdav osa inimestest oma sissetuleku veel põllumajandusest, sada aastat hiljem oli aga kõik sootuks teisiti: ikka enam naisi ja mehi vahetas maatöö linnatöö vastu vabrikus. Suurbritannias, mis oli majandusarengu pioneeriks, kulges see protsess erakordselt kiiresti, kuid ka Saksamaal vähenes põllumajanduses hõivatute osatähtsus vahemikus 1780–1914 kahelt kolmandikult ühele kolmandikule. Veidi enne

I maailmasõja algust töötas siin esimest korda rohkem inimesi tööstuses ja käsitöö alal kui põllul. Teistes, tööstuslikult vähem arenenud riikides, nagu näiteks Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias, aga ka Kesk- ja Ida-Euroopas, kujundas suurema osa rahvastiku töö- ja elutingimusi endiselt maa ja põllumajandus ning ühiskonnas andsid endiselt kõige rohkem tooni väiketalunikud.

Mida aeg edasi, seda enam oli 19. sajandi inimene siiski tööstustööline. Tema töökohaks oli vabrik, see uus tootmisasutus, kus töötasid nüüd aega ja jõudu säästvad masinad. Vabrikus valitses ülim tööjaotus, kuigi konveierite ajastu saabus alles järgmisel sajandil. Erinevalt käsitööliste töökojast oli vabrikus rakkes palju inimesi; kogu tööjõud oli koondatud ühte kohta ning allutatud täiesti uuele, veel harjumatule ajalisele ja töökorralduslikule distsipliinile.

Vabrik – see polnud üksnes koht, kus mehed ja naised ning esialgu ka lapsed kuni 14 tundi päevas enamasti kasina palga eest tööd rügasid. See oli ka koht, kus nad õppisid tundma uut sotsiaalset võimu ja sõltuvust. Seisid nad ju tihedalt liigendatud staatusepüramiidi alumisel astmel, püramiidi tipus troonis aga vabriku omanik. Just tema oli (vähemalt industrialiseerimise esimeses faasis) asutanud ja üles ehitanud ettevõtte ning tema langetas kõik otsused, mis puudutasid firma arengut ning selle teenistujate ja tööliste elu ja saatust. Töö kestus, päevane ja nädalane tööaeg, palga suurus ja töökorraldus – kõik see sõltus omaniku tahtest ja kehtestati ülalt alla. Alles ajapikku pidid ettevõtjad harjutama end sellega, et nende töölistel võis olla asjadele teistsugune vaade, mida nad ka väljendasid.

Lõpuks oli vabrik ka koht, kus töölised õppisid koos töötama ja solidaarselt üksteise eest seisma ning kollektiivselt oma õiguste eest võitlema. 19. sajandil korraldasid töölised eelkõige Kesk-Euroopas suuri, pikki ja veriseid streike, millega nad püüdsid oma nõudmisi läbi suruda. Alles 19. sajandi viimasel kolmandikul moodustasid nad võimsaid ametiühinguid (Saksamaal ja Prantsusmaal) ning 20. sajandi algul hakkasid sõlmima kollektiivlepinguid.

Mida kindlamalt sai Euroopa agraarühiskonnast industriaalühiskond, seda enam suurenes ettevõtjate ja majandustegelaste ühiskondlik prestiiž. Esimesena ja kõige jõulisemalt tõusid ettevõtjad oma maa ühiskondlikku ja poliitilisse eliiti Suurbritannias, hiljem ka kontinendil. Kuigi aadel oli – eelkõige Saksamaal ja Itaalias – endiselt domineeriv sotsiaalne kiht, mis oli hõivanud riigis kõige tähtsamad positsioonid, õnnestus majanduskodanluse (Wirtschaftsbürger) gruppidel – vabrikantidel, pankuritel, suurkaupmeestel ja ettevõtete juhtidel – end üha edukamalt selle kihiga siduda ja nendega kõikvõimalikke liite sõlmida, alates abieludest kuni poliitiliste ühendusteni välja.

Tööstusliku pöörde algusaegadel sai nii mõnigi ettevõtja kuulsaks kui geniaalne leiutaja ja söakas eestvedaja, kuid peagi pidid nad sellest aupaistest tehnikute ja inseneride kasuks loobuma. Just viimased moodustasid tuumiku, mille arvukus ja eneseteadvus 19. sajandi jooksul pidevalt kasvas ning mis koondas epohhi loovat energiat: leiutati ja eksperimenteeriti, täiustati ja parandati, patenteeriti ja lasti käiku. Insener koos loodusteadlasega moodustas progressiinimese prototüübi, kelle juhtmõtteks sai pidev innovatsioon moodsa eksperimentaalteaduse vahenditega.

Teadusliku mõtlemise kiiluvette sattusid ka vana auväärse arstikutse esindajad. 19. sajandi jooksul omandasid meedikud teadusliku profiili ja kindlustasid endale nagu advokaadidki eksperdi staatuse, mida neil polnud varem kunagi olnud. 19. sajandi algupoolel pidi arst veel kõikvõimalike rahvalike ravitsejate ja paberiteta praktikutega võistlema, sadakond aastat hiljem kõrgus ta aga juba konkurentsitult meditsiinilise hierarhia tipus. Tema sõnal oli kaalu, enam polnud mingit tarvidust kavaluse ja riugastega teisi terviseturu osalisi üle trumbata. Arstikutset hakati üha enam väärtustama mitte vaid seetõttu, et arstid said parema teadusliku hariduse ning meditsiinis tehti suuri edusamme haiguste diagnoosimisel ning üha enam ka ravimisel. Oma osa etendasid ka inimeste paremad teadmised oma tervise kohta. Tervist hakati pikkamööda hindama kui hüvet, millest sõltub igaühe edukus ja õnn ning mida tuleb ise hoida ja parandada. Haigestumisse ei suhtutud enam kui Jumala määratud saatusesse, millega alandlikult leppida tuli. Progressioptimismi ja inimkonna võimetesse uskumise taustal kasvas lootus, et suudetakse rajada terve ja hügieeniline ühiskond, kus pole enam haigusi ega massilist suremust. Kliiniliselt haritud ja teadusliku kutsumusega arst pidi sellisesse ühiskonda tee rajama.

Usk, et iga inimene kujundab ise oma saatust, ei puudutanud siiski kaugeltki kogu ühiskonda. Loodusteaduste võidukäik ei jõudnud kõikjale ja kõigi ühiskondlike gruppideni. Paljud rahvakihid ei usaldanud elukutseliste ekspertide nõuandeid, vaid otsisid lohutust ja abi traditsioonilistest ravivõtetest ja institutsioonidest. 19. sajandit, mida nimetatakse sageli ilmalikustumise ja ratsionaliseerimise ajastuks, iseloomustas siiski ka imedesse uskumise suurenemine. Paljudes Euroopa maades tõmbasid Maarja ilmutused ligi tohutuid usklike hulki; Jeesuse Pühima Südame kultuse2 peamiselt naistest järgijaskond hakkas pärast uute kommunikatsioonivahendite kasutuseletulekut kiiresti kasvama. Kiriku kõige ustavamad jüngrid olidki igas vanuses naised. Mehed hakkasid järk-järgult kirikliku vagaduse vormidest eemalduma, naised jäid aga neile truuks ning otsisid uusi teid, kuidas oma usku tunnistada ja konfessionaalset kogukonda tugevdada. Selleks sobisid nii kollektiivsed palverännakud kui ka kiriklik sotsiaaltöö, nii isiklik palve kui ka perekondlikud hardushetked. Nii nagu protestantidel ja juutidel, oli katoliiklastelgi kodu ning perekond esimene ja kõige tähtsam koht, kus oma usku tunnistati ja selles elati. Perekond ja religioon feminiseerusid käsikäes.

Kuid religioon avas naistele ka ukse avalikku ellu, osadusse teiste inimestega. Usk ületas perekonna kitsad piirid, mis olid 19. sajandi erilise privaatsuse ja perekonna kultuse mõjul veelgi ahenenud. Valitses seisukoht, et perekond peaks olema suletud paik, omalaadne hortus clausus3, kus toidetakse ja kasvatatakse tõelisi inimlikke voorusi, hoides need eemal välismaailma survest ja ohtudest. Perekonna keskpunktiks oli naine, kes hoolitses isetult armastades oma laste ja abikaasa eest ning lükkas omaenda vajadused ja soovid tagaplaanile. Isegi kui sellist perekondlikku ideaali esines harva ja see jäi iseäranis maa, aga ka linnade alamkihile võõraks, äratas see ometi kuni väikekodanluseni sügavat imetlust. Kodanlik elustiil, mis 19. sajandil norme loovalt kõikjale laienes, poleks olnud mõeldav ilma kodanliku peremudelita selle klaasselge, lausa psüühilistesse dimensioonidesse kanduva tööjaotusega leiba teeniva mehe ja koduse naise vahel.

See poleks olnud mõeldav ka ilma teenijatüdrukuta. Iga perekond, kes seda vähegi lubada sai, hoidis 19. sajandil endal üht n-ö pärli või võimalusel isegi mitut. Teenijanna oli kodanliku heaolu ja väärikuse tõend, see näitas perekonna taotlust kuuluda ühiskonna kõrgemasse kihti. Teenija omamine vabastas koduse naise füüsilisest tööst ning lubas tal pühenduda pere eluolu korraldamisele ja pere esindamisele. Ühtlasi võimaldas see pererahval ise valitseja rolli astuda. Seesugune valitsusvõim oli 19. sajandil veel täiesti normeerimata ja raskesti kontrollitav. Saksamaal kuulusid kõik teenijad nii maal kui ka linnas 1918. aastani nn pereõiguse alla (Gesinderecht), mis piiras tunduvalt nende vabadusi ja õigusi ning hoidis neid sisuliselt mittevaba staatuses, kuigi see sobis pigem eelmodernse seisusliku elukorralduse kui modernsete kodanlike suhetega.

Teisalt andis teenijatüdrukuamet paljudele noortele vaest päritolu naistele võimaluse raha teenida ja omandada teadmisi, mis hilisemas elus, kui neil juba oma perekond oli, marjaks ära kulusid. Isegi kui kodanliku majapidamise võimalusi ja seal õpitud oskusi ei saanud edaspidi üks ühele töölise koju üle kanda, oli noorena kogetud vaimulaadi ja sotsiaalseid hoiakuid ka endise teenijatüdruku edasises elus tunda. Tema ühendas endas kahte sotsiaalset maailma, mis olid muidu teineteisest üsna järsult eraldatud.

Teenijatüdruku amet tõmbas üksnes linna- ja maatööliste seast pärit tütarlapsi ja naisi, seevastu kodanlaste tütred pürgisid 19. sajandil tihtipeale õpetajannaametisse. Õigupoolest pidid nad küll pärast kooliaega vaid sobivat abikaasat ootama, kuid üha enam kõrgemaid tütreid4 pidas paremaks omandada ka õpetajannakutse. Neid soosis hoogne kooli- ja haridusvõrgu laiendamine, millega Euroopa riigid püüdsid oma rahva kirjaoskuse taset tõsta. 19. sajandi inimene oskas enamasti lugeda, kirjutada ja arvutada ning oli vähemalt algkoolis käinud. Peale selle anti nüüd kooliharidust mitte ainult noormeestele, vaid ka tütarlastele. Igal juhul läksid poiste ja tüdrukute teed lahku niipea, kui jõuti järgmisse kooliastmesse ja hakati elukutset omandama. Kutseõpet andvad koolid olid mõeldud enamasti meessoost õpilastele, nii nagu ka ülikoolid. Seega jäeti naised prestiižsetest akadeemilistest elukutsetest kõrvale. Kuid siiski õnnestus eelkõige õpetajahariduse kõrvalrada kasutades piiranguid ikka enam ja enam õgvendada, kuni need 20. sajandil lõplikult kaotati.

Õpetajannad ei kuulunud siiski mitte juhuslikult naiste emantsipatsiooni eestvõitlejate ridadesse. 19. sajandi teisel poolel pea kõikjal maad võtnud naisliikumises olid nad väga tugevalt esindatud. Innustatuna modernse kodanliku ühiskonna lubadusest kõik seisuslikud privileegid ja piirangud kaotada ning anda inimesele võimalus oma võimeid ja andeid takistamatult kasutada, nõudsid nad sedasama õigust ka naistele. Vastuseis, mida nad sealjuures kohtasid, teeb silmanähtavalt selgeks, kui tugevalt oli 19. sajand oma individualiseerimis- ja moderniseerimisliikumisega sugude eraldusjoont pidi poolitatud. Vaid väga aeglaselt õnnestus sellest vastasseisust üle saada ja ka naised modernismiprojekti kaasata.

Kõige armutum vastasseis kujunes sugude poliitilise võrdõiguslikkuse küsimuses. Pärast pikka tingimist hariduse ja töö üle andsid Euroopa ühiskonnad märku, et nad on valmis naistele pikkamööda vastu tulema, kodanikuõiguste uksed hoiti aga naiste eest endiselt kindlalt suletud. Riigi täieõiguslikeks kodanikeks peeti 19. sajandil kõigis Euroopa ühiskondades vaid mehi. Kuid kaugeltki mitte kõik mehed ei saanud seda staatust nautida. Meeste üleüldise ja ühetaolise valimisõiguse saavutamiseks tuli veel palju võidelda, sest edaspidigi olenes see elukohast, varandusest või makstud maksudest. Just need sütitasid aga soovi olla laiemalt poliitikasse kaasatud: taheti osaleda nii valimistel kui ka parteipoliitikas ja seltsielus. 19. sajandil ei tehtud enam poliitikat ainult kabinettides ja ministrite ringis. Poliitiline elu käis üha suuremal määral ka tänavatel, võõrastemajades, ajakirjanduses ja parteikoosolekutel. Kodanikuks olemine tähendas sellest kõigest osavõtmist, tegutsemist üldiseks hüvanguks, aga ikka enam ka omaenda ühiskondlike ja eluliste huvide kaitseks.

Mõnikord võis inimesel olla kasulik kodakondsusest loobuda ja välja rännata. 19. sajand kujuneski ulatusliku migratsiooni ajastuks. Miljonid inimesed jätsid oma kodu ja kodumaa, et võõrsilt paremaid elutingimusi või suuremat usulist ja poliitilist vabadust otsida. Prantsusmaast sai pelgupaik Poola põgenikele, kes soovisid venestamisest pääseda; Saksamaa võttis vastu palju Poola ja Vene juute, kes pagesid pogrommide eest. Paljud tööstusettevõtted värbasid Poolast ja Böömimaalt töökäsi. Samal ajal rändasid miljonid sakslased, poolakad, itaallased ja iirlased Ameerikasse, kust nad lootsid leida suuremat vabadust ja soodsamaid tulevikuväljavaateid.

Liikumine toimus ka rahvaste ja riikide sees. Inimesed kolisid töökoha ja teenistuse otsingul ühest piirkonnast teise, ühest linnast teise ja eelkõige maalt linna. 19. sajandi algul elas suurem osa rahvast veel maal, sada aastat hiljem olid maakogukonnad aga Lääne- ja Kesk-Euroopas enamasti vähemuses. Näiteks Saksamaal kasvas linnaelanike osa aastatel 1871–1910 36%-lt 60%-le. Kõige enam paisusid suurlinnad. Mida aeg edasi, seda enam kujunesid need rahvastikumagnetiks ja moodsa elustiili katselaboriks.

1900. aasta paiku elanud inimene oli ikka enam ja enam suurlinlane. Sellisena pidi ta rinda pistma olukordadega, mida maapiirkondades, aga ka väikelinnades veel ei tuntud: moodsa tehnika hüvedega (elekter, liiklusvahendid, kanalisatsioon), ent ka suure, liiga kiire koondumise ja ühinemise ohtudega, jõudsalt areneva meelelahutustööstuse pakkumistega, ent ka uute kiiruste ja massikommunikatsioonivahenditega.

Just selline ambivalentsus, moodsa ajastu võimaluste ja ohtude koondumine, tegi suurlinna kirjanduslike ja kunstiliste peegelduste hinnatud paigaks. Vaimustus ja kriitika hoidsid kaalukausid enam-vähem tasakaalus. Suurlinliku süžee puhul võis ju kujutada nii moodsa inimese võõrandumist kui ka tema vabastamist traditsiooni, tavade ja kogukonna ängistavatest köidikutest. Just kunstnikud, kes elasid üldjuhul ka ise suurlinnas, olid seesugusele mitmetähenduslikkusele vastuvõtlikud ja tundsid seda sageli ise oma teravnenud esteetilise tajuga. Vahel visandasid nad rõhutatult vastupidiseid kujutluspilte või soovitasid maailma parandamise vahendiks kunsti. Rohkem oli aga levinud arusaam, et kunst on indiviidi loomingulise eneseväljenduse ja eneseteostuse vahend. Kunstnikust sai sel moel individualist selle sõna kõige otsesemas tähenduses, temas väljendus eriti selgelt ajajärgu modernsus.

Loominguline, dünaamiline, uuendusmeelne, sidemetest ja kohustustest vaba, linlik, turust sõltuv, meessoost – need moodsa kunstniku omadused kattusid paljus tunnustega, mis pidanuks iseloomustama

19. sajandi uut inimest tema enda kujutluses. Ühtlasi võisid kunstnikud olla aga võlurid, maagid, kelle tööd vapustasid, ülendasid, häirisid vaatajat või viisid ta otsekui religioosse palve sfääri. Just võime mõtestada kõige põhilisemaid inimlikke olukordi ja vajadusi ning neid väljendada andis kunstile ajajärgul, mis neist elementaarsetest olukordadest üha kiiremini ja teadlikumalt eemaldus, erilise jõu ja tähenduse.

19. sajandi inimene elas mitmesugustes oludes ja kohtades, töötas erinevates ametites, mõtles ja tundis, unistas ja lootis mitmel viisil. Seesugusest mitmekesisusest hoolimata erines ta ühes punktis põhimõtteliselt oma esivanematest nagu ka oma lastest ja lastelastest: tema elu ja võimalusi määrasid tunduvalt enam tema sotsiaalne ja majanduslik positsioon ühiskonnas kui varasematel või hilisematel aegadel. Päritud sümbolid ja rituaalid, õiguslikud privileegid ja ettekirjutused kaotasid tema jaoks tasapisi tähtsuse. Seda 19. sajandi eripära on edasi antud mõistega „klassiühiskond“, rõhutades seega omandit ja elukutset, võimekust ja õiguslikku võrdsust, mis inimeste eluolu põhjapanevalt mõjutasid. Käesolev raamat on liigendatud sotsiaalsete ja ametialaste gruppide alusel selle sajandi eripära arvesse võttes. Isegi kui selline kihistumine kohati kahtluse alla seatakse – näiteks uskliku ja kunstniku peatükis –, kinnitab see ikkagi otsekui eituse kaudu selle tugevust.

Mis iseloomustas 19. sajandi inimest? Ta oli mees- või naissoost, vana või noor, linna- või maaelanik, vaene või rikas, usklik või ilmalik, sõltuv või iseseisev, võimukas või võimutu, liikuv või paikne, euroopalik, rahvuslik, kohalik. Võib loetleda veel palju tunnuseid ja püüda neid selgitada. Töö käigus sai selgeks, et neid teemasid pole võimalik käsitleda üldisest euroopalikust vaatepunktist. Enamik tekste keskendub ühele või kahele (enamasti Lääne- või Kesk-Euroopa) maale, kuid heidetakse ka kõrvalpilke teistele rahvastele.

Käesolev raamat jälgib tähtsamaid uuendusi ja muutusi, mida Euroopa inimesed 19. sajandil kogesid. Ent tõeline elu oli lõputult mitmekesisem, segasem ja keerukam, kui meie haarata suudame, ning seega on endastmõistetav, et puhtatõulist 19. sajandi inimest polegi tegelikult olemas.

1 Kurt Tucholsky (1890–1935) – juudi soost Saksa kirjanik ja ajakirjanik, vasakpoolne intellektuaal. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

2 Jeesuse Pühima Südame kultus – pühendumine ülestõusnud Jeesuse Kristuse südamele (Sacratissimum Cor Iesu), mis sümboliseerib Jumala piiritut ja kirglikku armastust inimkonna vastu. Kultus sai alguse prantsuse nunna Margarete Maria Alacoque’i nägemustest aastatel 1673–1675 ja levis katoliku kirikus eelkõige jesuiitide vahendusel.

3 hortus clausus – suletud aed (ld).

4 Kõrgemateks tütardeks (höhere Töchter) nimetati 19. sajandil suurkodanluse tütreid, kellele ei peetud sobivaks kutsetööd teha.