Читать книгу 19. sajandi inimene - Коллектив авторов - Страница 7

See, et töölisliikumine püüdis kujutada töölisklassi võimalikult ühetaolisena, on mõistetav. Nimelt moodustasid kogu sajandi jooksul tööliskonna tähtsama osa õppinud oskustöölised, kes olid valinud endi seast juhid ning kes paigutusid tootmisprotsessi keskmesse, sest neil oli töötajaskonna ja isegi ettevõtjate seas tõeline autoriteet. Mõningate pingutustega õnnestus sel eliidil oma positsiooni kogu sajandi säilitada ja dekvalifitseerimist ära hoida. Laiemal rindel algas Euroopas vabrikutöö dekvalifitseerimine alles siis, kui suurettevõtted hakkasid juurutama mitmesuguseid teaduslikke töökorralduse vorme, see tähendab mitte enne I maailmasõda ja 1920. aastaid. 19. sajandil seevastu olid tööliskonnas ühiskondlikult, tehniliselt ja sageli ka arvuliselt ülekaalus oskustöölised, kel oli samasugune ametialane kompetentsus ja sageli ka otsene mõju tootmisele nagu käsitöölistelgi. Jälgigem seda ühe näite varal.

Tol ajal tähendas tööstuslik revolutsioon aurumasina võidukäiku ja sellega seonduvalt, vähemalt suurte söeleiukohtadega maades, söekaevandamist. Iidne kaevuriamet, mida oli pikka aega peetud põllumeheameti alternatiiviks, lahknes nüüd paljudeks kitsamateks ametiteks. 19. sajandi töölise arhetüübiks oli enne terasetöölist söekaevur; Émile Zola romaan „Söekaevurid“ ja suured streigid lükkasid ta ikka ja jälle rambivalgusesse. Söekaevuri töö, mis ei eeldanud mingit eriharidust, oli otsekui orjatöö. See oli füüsiliselt erakordselt raske, ohtlik ja üsna halvasti tasustatud. Söekaevureid oli palju: Inglismaal ja Belgias moodustasid nad kuni viiendiku tööstustöölistest, Saksamaal ja Prantsusmaal oli neid küll vähem, kuid suurtes tööstuspiirkondades siiski väga palju. Võimalus, et söekaevurid hakkavad streikima, pani valitsused värisema, sest süsi oli tööstuse leib. Sajandi lõpul moodustasid kaevurid kõikjal Euroopas tugevad ametiühingud ja hääletasid kui üks mees esimesed töölissaadikud parlamenti. Ometi, samamoodi kui tekstiilitööstuses, polnud ka siin tegemist ühe ametiga: olid maa peal töötavad töölised ja maa all töötavad töölised. Viimaste seas olid tähtsamad ja arvukamad maagi lahtimurdjad, sest kuigi nende tööd ei peetud oskustööks, oli see kogu tootmisprotsessi alus: nende tegevusest sõltus kõigi teiste töö, nende jõudlusest ja ettenägelikkusest kogu meeskonna saatus ja palk.