Читать книгу 19. sajandi inimene - Коллектив авторов - Страница 11

Ühinemisvabaduse nõudmiseni jõuti täiesti loomulikult, sest töölisliikumise aktivistid püüdlesid välja oma elukutse ja paikkonna kitsastest raamidest, kuna nad tahtsid – täiesti rahumeelsel viisil – ühiskonda muuta. 19. sajandi esimesel poolele loodeti seda muutust ellu viia tööliste haridusseltside kaudu, mille eeskujud pärinesid Briti saartelt. Veel 1880. aastal olid need väga aktiivsed Hispaanias, kus koolikorraldus oli maha jäänud. Ka tarbijate ühistutest loodeti abi muutuste ellukutsumisel. Siingi andis eeskuju brittide Rochdale Society of Equitable Pioneers (Rochdale’i Õiglaste Pioneeride Ühing). Selle kõrval kujunesid erakordselt populaarseks tootjate ühistud. Et esimesed sotsialismiteoreetikud, kes ei otsinud väljapääsu utoopiast (Robert Owen, Louis Blanc), nägid neis võimalust lüüa kapitali selle enda vahenditega, tõestab, kui hästi suutsid nad tööliste ootusi tabada.

Kuid vabadus ühineda ja moodustada ametiühinguid näis isegi liberaalsetele valitsustele äärmiselt ohtliku uuendusena, mille tagajärgi kardeti, millega vastumeelselt ja enamasti viivitades lepiti ja mida oldi valmis igal hetkel uuesti ära keelama. Näiteks Briti parlament andis esimesena 1824. aastal töölistele ametiühingu- ja ühinemisvabaduse, kuid üritas juba järgmisel aastal seda ära kaotada. Seda takistas aga võimas protestitorm. Mandril jõuti ametiühingu- ja ühinemisvabaduseni väga aeglaselt. Valitsused pidid ilmselt kõigepealt mõistma, et nagu poliitilisi nõudmisi ei saa majanduslikest eraldada, nii ei saa ka seaduslikke koalitsioone ja destruktiivseid ettevõtmisi päriselt eristada või ametiühinguid vabariiklikest ja radikaalsetest salaühingutest täiesti lahus hoida. 19. sajandi esimesel poolel olid mõlema voolu vahel üsna selged seosed. 1861. aastal anti ühinemisvabadus Saksi kuningriigis, 1871. aastal terves Saksa keisririigis, kuid keerulises ja laialivalguvas seadusandluses, mis ühtlustati alles palju hiljem, polnud ametiühingul seltsina mingit eristaatust. Prantsusmaal võeti ametiühinguseadus pärast 1864. aasta ühinemisvabaduse seadust vastu alles 20 aastat hiljem. Hispaanias tunnistati ühinemisvabadust 1887. aastal, kuid streigid seadustati alles 1902. aastal. Itaalias, kus mitmesugused liidud ja ametiühingud keelati varsti pärast ühinemist (1871), hakati neid alles 1889. aastast tolereerima. Seega, kuigi 19. sajandi töölistele oli ühinemisvabadus üheks tähtsamaks eesmärgiks ja ühinguid ennast väärtustati kui solidaarsuse mudelit, mis vastandub konkurentsil põhinevale ühiskonnakorraldusele, olid valitsused valmis neid pigem tolereerima kui tunnustama. Ühingute tegevust üritati igati kontrollida ning alatasa küsimuse alla seada.

Alles sajandi lõpuks sai streik töölisliikumise peamiseks relvaks ning tööline omandas avalikus arvamuses, mida kujundasid suured ajalehed, ikka enam ja enam streikija ja ametiühingu agitaatori hirmutava kuju. Tegelikult toimusid neil aastail kõigis tööstusriikides suured väljaastumised. Need olid hiiglaslikud sümboli väärtusega konfliktid, mis äratasid nii suurt tähelepanu, et neist räägiti ka teisel pool riigipiire: Londoni sadamatööliste streik 1889. aasta suvel ja Hamburgi sadamatööliste streik 1896/97. aasta talvel, Belgia söetööliste streik Borinage-Beckenis 1886. aastal ja kolm aastat hiljem sadade tuhandete kaevandustööliste streik Ruhri piirkonnas, ehitustööliste streik Hamburgis 1890. aastal, Londonis aasta hiljem ja Pariisis 1898. aasta sügisel.

Neil aastail saavutasid streigid ka laiema leviku. Näiteks Itaalias korraldati ajavahemikul 1906–1910 igal aastal 1560 streiki, milles osales ligikaudu 340 000 töölist (umbes kolmandik neist põllutöölised), kuigi aastatel 1881–1885 oli toimunud vaid 80 väljaastumist. Streigid tipnesid I maailmasõja aegse suure streigilainega, mis ähvardas halvata kogu majanduse. Aastatel 1911–1913 hakkasid Suurbritannias raudteetöölised, kaevurid, sadamatöölised ja ehitustöölised peaaegu korraga streikima –

see oli Briti tööliste Great Labour Unrest, mille korraldajateks olid peamiselt ametiühingud.

Kas sellised peaaegu üldstreigini küündinud rahutused oleksid võinud viia revolutsioonini? Paljud uskusid seda, ühed täis rõõmsat lootust, nagu näiteks vasaksotsialistid või revolutsioonilised ametiühingud, teised täis hirmu. Üldstreigi lipp koondas väga erinevaid streike ja streikijaid: ülestõusud Lääne-Euroopa linnades (1898. aasta mais Milanos või 1902 ja 1909 Barcelonas), seejärel kõigis suuremates Vene impeeriumi linnades; kindlate ametite esindajate väljaastumised (näiteks Saksa kaevurite streik 1905. aastal ja Prantsuse raudteelaste streik 1910, kus esitati ettevõtjatele ja riigile konkreetseid nõudmisi); viimaks poliitiline üldstreik, milles osalejatest need, kes järgisid Belgia Tööliste Partei eeskuju 1893. aastast, soovisid saavutada või kaitsta selliseid poliitilisi põhivabadusi nagu üldine valimisõigus, ja teised hellitasid lootust, et puhkeb sotsiaalne revolutsioon. Üldstreik oli muidugi müüt, nagu Georges Sorel8 sellest kirjutas, st mobiliseeriv põhialus. Kuid üldstreigi idee poleks saanud kunagi nii palju vastukaja, kui see poleks lähtunud ametialaste streikide kogemusest, mis oli kõigile töölistele rohkem või vähem tuttav, ja kui see poleks aidanud vaid ametialaste ettevõtmiste ja organisatsioonide ahtaks jäänud piire ületada. Seega hoogustas üldstreigi idee laiemat õppimisprotsessi, mille käigus enamik väiksemaid ametiühingulaadseid ühendusi kujunesid pikkamööda avatud, kapitalismi muutustele paindlikult reageerivateks tööstusametiühinguteks. 1914. aasta eel hakkasid ametiühingute liidud, olenemata suhtumisest üldstreiki, jõuliselt kasvama ning see tegi riikide valitsused äärmiselt rahutuks, sest kardeti, et sotsialistlike parteide liikmete juurdekasv võib valimiseduks muutuda. Nii suurenes Briti ametiühingute liikmeskond aastatel 1900–1914 kahelt miljonilt rohkem kui neljale miljonile ja Saksa vabade ametiühingute liikmeskond 680 000-lt 2 500 000-le. Prantsuse, Itaalia ja Hispaania ametiühingud ei saavutanud enne sõda sellist suurust ega organiseerituse astet ning selle põhjus võib olla selles, et nad ei pakkunud oma liikmetele ei töökaotuskindlustust, nagu Briti kolleegid, ega haigekassat, nagu Saksa ametiühingud.