Читать книгу 19. sajandi inimene - Коллектив авторов - Страница 5

1830. aastatel korraldati tööliste eluolu kohta esimesed suured küsitlused, mis ilmusid kõigepealt Prantsusmaal ja Saksamaal. Toogem ära vaid mõned nimed. 1840. aastal avaldas arst ja sotsioloog Louis René Villermé ülevaate Tableau de l’état physique et moral des ouvriers employés dans les manufactures de coton, de laine et de soie („Uurimus puuvilla-, lina- ja siidimanufaktuuride tööliste füüsilisest ja kõlbelisest olukorrast“), kolm aastat hiljem andis Bettina von Arnim välja teose Dies Buch gehört dem König („See raamat kuulub kuningale“)2, veel kaks aastat hiljem tuli välja Friedrich Engelsi Die Lage der arbeitenden Klasse in England („Töölisklassi olukord Inglismaal“). Olenemata sellest, kas need uurimused kirjutati omal algatusel või olid need ametlikult tellitud, kas nende autorid võitlesid ühiskondlike reformide eest või, nagu hilisemal ajal, olid liberaalsed ülevaadete koostajad, kas nad süüdistasid või vaid kurtsid, alati tuginesid nad paljudele juba olemasolevatele üksikkirjeldustele, kohalikele monograafiatele ja meditsiinilistele seisukohavõttudele, Inglismaal ka parlamendi uurimisraportitele. Kõik nad lähtusid isiklikust kogemusest ja pealtnägijate tunnistustest. On märkimisväärne, et nii pandi alus uuele uuringute žanrile – tööliste elujärje uurimisele – ja kujundati stereotüüpe, mille järgmised vaatlejad omakorda üle võtsid. Miks need klišeed siis nii visalt püsisid, kuigi tänapäeval teame, et pärast industrialiseerimise esimest šokki tööliste elutingimused sajandi jooksul pikkamööda paranesid? Üks põhjus on vast see, et viletsuses elavate rändtööliste vool ei lakanud päriselt ka kõige arenenumates ühiskondades, kuigi need vaesed olid üha kaugemalt pärit. Peale selle haaras industrialiseerimine järk-järgult kogu Euroopa ning kutsus piirkonniti esile samad fenomenid 20-, 30- või 50-aastase viivitusega ja muutis üha tugevamalt traditsioonilisi ühiskonnavorme. Kuid isegi arenenud ühiskonnas jäid šokeerivad tingimused mõnel pool pikemalt püsima, näiteks elati

1900. aasta paiku ikka veel Lille’i tagahoovides ja keldrites ning mõnes Nantes’i ja Roueni piirkonnas, mis olid juba 1830. aastatel vaatlejaid vapustanud; ka alkoholism levis sajandivahetusel sama jõudsalt kui paar põlvkonda varem; 1873.–1896. aasta majanduslangus tõi keset jõukat Inglismaad päevavalgele juba ammu kaduma pidanud Londoni paariate viletsuse.

Esimestes tööliste kohta tehtud uuringutes püüti eelkõige avalikustada nende halba olukorda. Räägiti pauperismist: töölised olevat olnud alatoidetud, riietunud kaltsudesse ja elanud kohutavates tervistkahjustavates urgastes ning see kõik olevat soodustanud nende elurajoonides epideemiate levikut.

Teravalt torkas silma tööstuskriiside suhteline sagedus ja nende rängad tagajärjed, mis viisid mõnes linnas või piirkonnas töö ja leiva kümnetelt tuhandetelt või mõnikord isegi sadadelt tuhandetelt inimestelt. Roubaix’s olid 1846/47 60% tekstiilitööstuse töölistest töötud, Rouenis 75%. Berliini suurtes vabrikutes töötas 1875. aastal veel 70 000 töölist, kolm aastat hiljem aga ainult 29 000. Väiksemadki tagasilöögid tööstuses puudutasid töölisi täie karmusega. Kui nad töötasid kodus, ei tundnud tellimuse andja mingit kohustust neid toormaterjali või tööga varustada. Kui nad olid palgatöölised, võidi neid tunnikaupa tööle võtta ja siis jälle lahti lasta. Vaid vähesed ettevõtted olid nii moodsad, et vajasid spetsialiste, kelle konjunktuurist sõltumatu palgal hoidmine ära tasus; neil oli siis mingil määral kindlam töökoht ja kuupalk. Tööline elas tavaliselt peost suhu, mistõttu 19. sajandi esimese poole kriisid paiskasid ta suurde viletsusse. Kuna tööstuskriisidega olid seotud põllumajanduskriisid, kaasnes nendega peaaegu alati ka teravilja hinna tõus. Hilisemates kriisides suure majanduslanguse ajal 1873–1896 leevendas palkade vähenemist mõnevõrra hindade langus, eriti toiduainete puhul. Kuid nüüd hakkas end ilmutama (Saksamaal ja Suurbritannias rohkem kui maltusianistlikul3 Prantsusmaal) alaline tööpuudus, mida varem ei tuntud või mida varjas alahõivatus maapiirkondades ja väljarändamine Ameerikasse.

Esimesed ülevaadete koostajad tegid üksmeelselt kindlaks, et palgast jätkus vaevalt elamiseks noorele vallalisele mehele. Noorte üksikute naistööliste palk oli selgelt liiga väike – naistele maksti pool meeste palgast –, mistõttu olid nad sunnitud prostitutsiooniga lisa teenima. Sama kasin oli palk ka eakatel töölistel, kes pidid lootma heategevusele. Kahe vanema palgast ei jätkunud ka väikeste lastega perekonna äratoitmiseks. Suurem osa (enamasti üle poole, vahel ka kolmveerand) rahast kulus toidule, eelkõige leivale, kartulitele ja teistele tärkliserikastele toiduainetele, ilmselt ka köögiviljale, harva jätkus seda lihale või kalale. Toit oli üksluine ja väheväärtuslik, sageli riknenud, mille hoolimatud kaupmehed või vahendajad olid teadlikult vaesemale rahvale maha müünud. Niipea, kui ajad läksid mingil põhjusel halvemaks, oli nälg majas ja inimesed pidid leppima võõrastemajade ja teiste suurköökide jäätmetega, millega näiteks Prantsusmaal veel 19. sajandi lõpul kaubeldi. Teatavasti läks elu aja jooksul paremaks: pärast sajandi keskpaigas aset leidnud kriisi ei tõstnud viljaikaldused leiva hinda enam niivõrd palju. Toidusedel muutus rikkamaks: üha sagedamini sai tööline liha, piima, puuvilju, suhkrut, kohvi või teed. Kuid veel Belle Époque’i4 aegsel jõukal Prantsusmaal teadis iga tööline omast kogemusest, mida tähendas nälg. Kuigi tööliste töö nõudis peaaegu alati füüsilist jõudu, oli nende keha tollase statistika põhjal selgelt väiksem kui keskklassi inimestel ning töölisi kuulutati ka tunduvalt sagedamini kehalise nõrkuse pärast sõjaväeteenistusse kõlbmatuks. Töölisliikumise aktivistide meelest olid kodanlased ikka ja alati täissöönud paksmaod.

Pärast toidu ostmist ei jäänud palgast suurt midagi järele. Riietusele ja eluasemele kulutati väga vähe: igapäevariideid lapiti seni, kuni need koost lagunesid, ja alati polnud piisavalt pesugi, mida vahetada. Korteritingimused olid enamasti viletsad, ja mida enam perekond kasvas, seda vähem jäi raha üüri maksmiseks. See aga tähendas, et tuli ümber kolida, ja mitte suuremasse, vaid väiksemasse või veel viletsamasse, seega odavamasse korterisse. Saksamaa tööstuspiirkondades võeti siis tihtipeale allüüriline või nn magamaskäija.

Kehvade elamistingimuste kohta ilmus tollal väga palju kirjandust, sest viletsuses nähti tööliskonna väärastunud hoiakute peamist põhjust. Eelkõige muretseti kolme tagajärje pärast: tööliste liigne liikuvus, eraeluline moraalitus ning tihe kõrtsiskäimine ja sellega seotud alkoholism. Kuna töölised polnud alati maksujõulised, vahetasid nad üürileandjate meelehärmiks alailma korterit, vahel sundis neid selleks ka kohtu väljatõstmiskorraldus. Pidev ümberkolimine võis olla kohati äärmiselt laialt levinud. Lyoni tööliste eeslinnas La Guillotière’is polnud 19. sajandi keskel mitte ükski leibkond üheksast kümmet aastat või enam samale aadressile registreeritud ja ometi olid kõige paiksemad just siiditööstuse töölised. Aastatel 1851–1861 vahetas Leedsis elukohta 85% peredest, 1885. aastal olid Berliinis vähem kui pooled korterid kaks aastat ühe ja sama elaniku käes. Selline ebastabiilsus oli siiski suhteline, sest töölised ei läinud endisest kodust kuigi kaugele, kõigest hoolimata jäädi enamasti oma elukvartalile või linnale truuks. Näiteks Lyoni kangur Yves Lequin teatab, et ta vahetas üheteistkümne aasta jooksul kuus korda elukohta, kuid 500 meetri raadiuses.

Tööliste eraelulist moraalitust tõendas ülevaadete koostajate meelest promiskuiteet korterites, kus ööbis tihti inimesi, kes perekonda ei kuulunud; paljud vabaabielud või üksnes riiklikult sõlmitud abielud; abieluväliste laste suur protsent ja muidugi laialt levinud prostitutsioon. Need järeldused olid siiski veidi ennatlikud. Meenutagem, et vallaslapsed olid maal sagedasemad kui linnas, eksiteele sattunud noored talutüdrukud kolisid tihti oma häbiga linna ning mitte jõukamasse, vaid vaesesse elurajooni. Prostituutide sotsiaalse päritolu kohta tehtud uurimused näitavad, et nad pärinesid küll üldiselt madalamatest rahvakihtidest, kuid pigem majateenijate, väikepoodnike ja õmblejannade ringkonnast kui naistööliste hulgast. Pealegi teame, et konkubinaat võis tähendada kestvat kooselu ja et laulatustunnistuse puudumine oli tihti tingitud sellest, et ei saadud vanemate nõusolekut, kuna nood olid silmapiirilt kadunud, või oli raske vajalikke dokumente hankida. Pealegi oli anglikaanlikul Inglismaal lahkusulistele abiellumine küllalt raskeks tehtud ja Saksa linnades kehtisid 19. sajandi esimesel poolel vaeste abiellumisele mitmesugused seaduslikud piirangud. Kindel on ka see, et juba varakult iseseisvat elu alustanud töölised olid abielludes nooremad kui üldiselt tavaks. Väljastpoolt vaadates võis jääda mulje, et tegu on vabameelsuse ja moraalitusega.

Korterite hirmsa ülerahvastatuse tingimustes, mis 19. sajandi keskel ja sajandi lõpulgi oli veel täitsa tavaline, pole imestada, et võõrastemajad, kõrtsid ja muud avalikud joomakohad mängisid tööliste elus tähtsat rolli. Need olid paigad, kus sai probleemid alkoholi uputada ja ehk ka pere eest varju leida. Ülevaadete koostajad osutavad üksmeelselt tööliste hulgas vohavale alkoholismile. Kuid sajandi lõpuni oli kõrts ka ainus koht, kus sai omavahel vabamalt suhelda. Kui mitte arvestada Lyoni siidikangrute täiesti ebatüüpilisi kortereid, mis sobisid ka koosviibimisteks, sest kangastelgede mahutamiseks pidid need olema üsna kõrged ja ruumikad, polnud tavalistel töölistel mingeid muid kokkusaamiskohti. Kõrtsid ja võõrastemajad, mida vahel pidasid töölisliikumisaktivistid, kelle ettevõtjad olid musta nimekirja pannud, olid mitmesuguste seltside, vastastikuse abi organisatsioonide, töölisühingute ja pikka aega koguni ametiühingute kooskäimiskohad. Sellepärast võib mõista, kui tähtis ja vajalik see oli, et Prantsusmaa linnakogukonnad hakkasid 1880. aastatel ja Itaalia omad kümmekond aastat hiljem pakkuma ruume tööbörsidele ning et Belgia töölisorganisatsioon Maisons du Peuple alustas rahvamajade ehitust.

Viletsuse peapõhjusena nägid ülevaadete koostajad aga seda, et töölised lõid perekonna liiga vara ja sünnitasid mõtlematult palju lapsi, keda nad ei suutnud korralikult üles kasvatada. Nad leidsid, et vaestel peaks olema vähem lapsi: esiteks, kuna natuke harjumist moraalsete piirangutega soojätkamise küsimuses mõjuks positiivselt alamkihi moraalile – mida mõistagi niigi madalaks peeti –, ja teiseks, kuna siis saaks rahvas raha kõrvale panna, et endal raskematel eluperioodidel ja vanemas põlves hinge sees hoida. Siin avaldub valitsevate kihtide maltusianistlik moraal, mis põrkas tööliste seas teravale ja põhimõttelisele vastuseisule. Terve hulk anekdoote näitab, et sellist nõuet peeti ennekuulmatuks. Nii märgib üks Lyoni piirkonna kohalik ajaloolane, et 1848. aastal olevat tekkinud uus poliitiline sõimusõna – maltusianist. Marxi ja Proudhoni5 sarkastilised märkused Malthuse teooria või selle kohta, mida tollal selle all mõisteti, on ehk vaieldavad ja teevad pastori õilsaid kavatsusi arvestades talle kindlasti liiga, kuid on väljaspool kahtlust, et nende kriitika oli enamat kui vaid majandusteoreetikute sõnavahetus. Laiade rahvahulkade ja eriti proletariaadi meelest olid lapsed rikkus ning tuleviku tagatis: nad hakkasid juba varakult vanemate kõrval tööle ja nende teenitud raha parandas perekonna toimetulekut. Vanemas eas, kui selleni üldse jõuti, olid lapsed vanemate ainus tugi, sest suuremale osale inimestele ei makstud mingit pensioni, ja isegi siis, kui esimest korda tekkisid kogukondlikud ja ettevõtete pensionikassad, oli pension nii väike, et seda võis pidada vaid lisasissetulekuks. Alles 19. sajandi lõpul hakkasid töölisperekonnad, ennekõike Prantsusmaal, laste arvu vähendama ja anarhistlikud intellektuaalid, kes jutlustasid kapitalismivastast nn neomaltusianismi, leidsid tööliste hulgast rohkem poolehoidjaid.