Читать книгу 19. sajandi inimene - Коллектив авторов - Страница 4

Vincent Robert

Meie tööstus- ja kaubandusühiskonnal on lahtine haav nagu igal teiselgi ühiskonnal; see lahtine haav on töölised. Pole vabrikuid ilma töölisteta ja pole ühiskondlikku rahu pidevalt kasvava ja alaliselt puudustkannatava töörahvaga. Võtke kaubandus ära ja ühiskond hakkab kiduma, jääb seisma, sureb; kui kaubandus elustub, laieneb, areneb, kasvatab ta juurde proletaarset rahvastikku, kes elab peost suhu ja kel pole väiksemagi õnnetuse korral millestki elada.

Pariisi publitsisti Saint-Marc Girardini Lyoni tööliste ülestõusust (1831. aasta novembris) tehtud järeldused, mis ta avaldas värskete muljete põhjal mainekas ajakirjas Journal des Débats, äratasid suurt tähelepanu. Juhtunud oli midagi ennekuulmatut: viletsuse musta lipu all ja loosungit Vivre en travaillant ou morir en combattant! („Töötades elada või võideldes surra!“) kandes oli siidikangrute armee rahvuskaardist võitu saanud ja paar päeva Prantsusmaa suuruselt teist linna oma valduses hoidnud. Kuulus tekst, mille otsekohesus kaasaegseid šokeeris, avaldas omas ajas palju suuremat mõju kui „Kommunistliku partei manifest“ seitseteist aastat hiljem. Selle sõnad kõmisesid kodanlastel veel kaua aega kõrvus: „Barbarid, kes ühiskonda ohustavad, ei asu Kaukaasias ega Tatarimaa steppides, nad elavad meie tööstuslinnade agulites.“

Töölisi oli olnud kogu aeg, tööstusrevolutsiooniga kasvas nende hulk aga tohutult. Seni olid nad ära hajunud linnade kaltsakate massi ning üldjuhul ei võetud neid kuigi tõsiselt ja arvati, et suuremate revolutsiooniliste pöörete korral võib nendega ükskõik kes väga kergesti manipuleerida. Prantsusmaal olid nad toetanud jakobiine ja 1793. aastal revolutsiooni hädaohu eest kaitsnud, Inglismaal seevastu samal ajal kiriku ja kuninga eest tänavatele läinud. Kuid nüüd ilmusid nad äkitselt välja ohtlikult iseseisvana. Tööinimesed, vabrikutöölised, s.o proletaarlased, tõstsid pead ilma kodanlastest juhtideta, ilma tegelike poliitiliste nõudmisteta. Ja mis veelgi hullem: nad pidasid mõningast korda, see oli aga hullem kui korratus ja mürgel, sest selles oli aimata mingi teistsuguse ühiskonna ähvardavat võimalikkust. Edaspidi paisutasid demonstratsioonid, revolutsioonipäevad, linnade ülestõusud, streigid ja nende mahasurumine kogu Euroopas töölise kuju otsekui tööstusliku revolutsiooni varju seinal, kuni sajandi lõpul sai sellest – tõrjunud kõrvale sellised naiselikud allegooriaid nagu Marianne ja Liberté – sotsiaalse revolutsiooni sümbol, mis täitis ühed hirmu ja teised lootusega. Tuleb eraldi rõhutada, et kui keegi püüab tänapäeval visandada 19. sajandi töölise kuju, pole tal seda müütilist dimensiooni just kerge mõista.

Barbarite all mõeldakse inimesi, keda nende jõu pärast kardetakse ja nende harimatuse pärast põlatakse. Etümoloogiliselt tähistab see ka neid, keda ei mõisteta, ja see sobib väga hästi tööliste kohta. Sest töölise loomulikust keskkonnast, linnade alamate rahvakihtide elust ja surmast, nende kultuurist ei teatud töösturite ja äriinimeste kodanlikus keskklassis tollal sama hästi kui mitte midagi. Toome vaid kaks näidet. Paljudel heausksetel brittidel, kes elasid mõnes tööstuspiirkonnas, läksid silmad lahti alles siis, kui peamiselt tööliste endi ütlustel põhinev avalikkuse teavitamise kampaania hakkas 1830. aastatel laste töö koledusi paljastama. Nagu Benjamin Disraeli1 mõnevõrra hiljem kirjutas, ei valitsenud kuninganna Victoria mitte ühte, vaid „kahte rahvast, kes teadsid teise tavadest, mõtetest ja tunnetest nii vähe, nagu oleksid nad elanud kahel eri planeedil“ (Sybil, or The Two Nations, 1845: 1. rmt, 5. ptk). Samal ajal toimusid Prantsusmaal kõigis jõukates linnades käsitöösellide demonstratsioonid. Kuid kellelgi polnud vähimatki aimu, mida tähendasid need üles tõstetud kepid ja voogavad lindid; keegi polnud neid kirjeldanud, kuni 1840. aastal ilmus ühe tisleriselli Agricol Perdiguier’ teos Livre du compagnonnage („Vennaskondade raamat“), mis kuulutas uue tööliskonna tulekut.

Siis algas tundmatu maailma avastamine. 1830. aastate algul kirjutati esimesed aruanded, kus jõuti järeldusele, et kontinendil on toimumas midagi, mis oli Inglismaal juba põlvkond varem nähtav ja mida hakati peagi nimetama tööstusrevolutsiooniks. Avalikkuse teadvusesse tõusis masintootmine, aurumasinad, tehniline progress ja selle kõigega kaasnev rahva rikastumine, tööliste arvu kasv, nende koondumine teatud piirkondadesse ning seletamatul kombel ka vaesuse ulatuslik kasv.

Selline väga sünge pilt, mida esimeste ettekannete koostajad töölistest vahendasid, mõjutas proletaarlase kuvandit üpris kaua, vähemalt kahe põlvkonna vältel. Ometi ei tohi me puhta kullana võtta kõike, mida nad kirjutasid, sest vaatlejad visandasid töölistest küll muljetavaldava pildi, kuid rõhutasid sealjuures ühekülgselt kõige uudsemat ilmingut, s.o masina külge orjastatud töölist. Tööliste elu kõigis tööstusharudes kogu nende erakordses mitmekesisuses kirjutajad vaevalt tundsid. Eelkõige oli neile täiesti võõras tööliste kultuur, mida nad nägid ja kirjeldasid, kuid ei mõistnud. Pealegi tuli tööliste ütlusi neile tõlkida, sest isegi linnades ei kõnelenud lihtrahvas haritud kihtidega sama – prantsuse, inglise, saksa või itaalia – keelt, vaid dialekte või kohalikke murrakuid.

Seega peame püüdma avada loogilisi seoseid, mis olid jäänud tollastele vaatlejatele arusaamatuks, ning rekonstrueerida eri gruppide eneseväljendusi, tavasid ja väärtushinnanguid, kui tahame mõista, kuidas eri maadel töölisklass moodustus ja millisena tööline nägi ennast oma ajas ja teiste ühiskondlike gruppide keskel.