Читать книгу 19. sajandi inimene - Коллектив авторов - Страница 6

Füüsiline töö, mida vanad ülemkihid pidasid endiselt põlastusväärseks, ühendas linnades laiu rahvakihte. Kõigest hoolimata pole aga see, kuidas töölised ise töösse suhtusid, kaugeltki veel küllalt selgeks tehtud. Tegelikult olid ka nende töö iseloom ja tingimused ääretult kirevad, mistõttu tekkis palju erineva kultuuriga tööliskondi. See tegi tööinimeste sotsiaalse ja poliitilise koondumise raskeks. Pealegi oli veel selliseid tööstuse valdkondi, mida peeti traditsiooniliselt äärealadeks. Seal töötas nimelt märkimisväärne osa, pikka aega koguni põhiosa tööliskonnast: maapiirkondades kodus töötavad töölised, kes täitsid linnaettevõtja tellimusi; kaevanduste ja valukodade töölised, kes olid vaid pool päeva hõivatud ning ühendasid soojal aastaajal palgatöö ja talutöö; linnades rõivaste valmistajad, kes tegid kodus tükitööd (19. sajandi lõpul, mil seesugune töökorraldus sai uue hoo sisse, nimetati seda raskete töötingimuste tõttu sweating system’iks ehk higisüsteemiks). Kui taas rääkida tõelisest töölisklassist ja moodsast tööstusest, tuues näiteks Saint-Etienne’i posamentide6 vabriku, tuleb tõdeda, et ka sealsed töölised polnud ühesugused. Neid eristas vanus, sugu, kvalifikatsioon ja perekonnaseis kombineerituna mitmesuguste palgatingimuste ja kvalifikatsiooniastmetega – õppinud, õppivad ja erioskusteta töölised –, millele lisandusid veel ettevõttesisese või ühiskondliku karjääri võimalused. Tegu polnud niisiis sugugi mitte ühtlase pildiga, nagu ülevaadete koostajad ja vahel ka töölisliikumise esindajad olid maalinud.