Читать книгу Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. I köide - Koostanud: Paul Rummo - Страница 11

11

aga süvendas trotsi veelgi ja kinnitas usku valitud tee õigsusse. Kirjavahe-tuses kohtame mitmeid tagasivaateid nende päevade sündmustele.

Gümnaasiumiaastad möödusid kiiresti, lapselikkus taandus üha enam pealetungiva elutegelikkuse ees. Kui seisis ees valik, mida ja kus eda-si õppida, olid nii Semper kui ka Vares isiksustena piisavalt küpsed julgelt otsustama. Kumbagi ei paelunud reaktsiooniaastate buršikoosne Tartu ülikool, vaid otsiti suuremaid keskusi ja kaasaegsemat õpetust. Vares va-lis edasiõpinguiks kauge Kiievi ülikooli, kus teda paelunud arstiteaduse õpetamine oli kõrgel järjel, Semper aga siirdus talle meelepärase romaa-ni ja germaani filoloogia tudeerimiseks impeeriumi pealinna Peterburi. Võimeid ja eelteadmisigi noorukeil piisas, puudust polnud ka töötahtest, kuid muret tegi ettevõtmise majanduslik külg. Ehkki Semper oli kooli-õpetaja pojana õppemaksust vabastatud ja Vares teenis algul tunniandja, hiljem kliinilise assistendina leivalisa, polnud kerge kummalgi. Sealjuures aga, nagu kirjadest nähtub, tehti kõvasti tööd, ehttudenglikult aga räägiti sellest lõõpimisi, huvituti kaasaegsest kirjandus- ja kultuurielust.

1910 alanud üliõpilasaastad ei katkestanud Semperi ja Varese sõp-rust. Vastupidi, see süveneb veelgi ja tänu neid eraldanud vahemaale on meie käsutuses nüüd mitmeid huvitavaid Barbaruse kirju. Jäägemgi nüüd selle nimekuju juurde, sest Pärnu gümnaasiumis saadud juhusliku hüüd-nime võtab Vares nüüd teadlikult oma kirjandusliku pseudonüümina kasutusele. Kirjanduslikud huvid aga seovad neid mõlemaid jätkuvalt, tingivad mõttevahetusi ja oma programmi sõnastuskatseid.

Vaatamata internatsionaalsete kultuurihuvide süvenemisele ei kat-kenud side eesti kirjanduseluga. Uusromantilised suunad olid pilku pae-lunud varemgi, kõnesolevail aastail saab aga Barbaruse ja Semperi kirjan-duslikus kujunemises oluliseks Noor-Eesti liikumine. Selle publikatsioone jälgiti tähelepanelikult, demonstreeriti oma maitse sõltumatust kõigest ja tunti suurt rõõmu oma trükidebüütidest ajakirjas Noor-Eesti 1910/1911. Kui otsustada Semperi nende aastate artiklite järgi, on ta kirjanduskü-simustes tunduvalt professionaalsem kui meditsiinitudeng Barbarus, ka on tema üldhumanitaarne taust avaram, kummatigi tuleb neid mõ-lemaid vaadelda kui otsijaid, omamaise traditsioonita filoloogilise mõt-te esindajaid, kel alles ees seisis tee üldisemate kunstitõdemuste juurest rahvuskultuuri juurde. Semperist kujuneb neil aastail hea esseist, kes os-kab vaatlusorbiiti tõmmata sellisedki kirjanduse kategooriad, mida meie varasem arvustus ei tundnud (uudisvoolude stiil, esteetiline tunnetus,