Читать книгу Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. I köide - Koostanud: Paul Rummo - Страница 15

15

probleeme, mis intiimse meeleolutsemisega kuidagi kokku ei kõlanud ja otse nõudsid poeetilise maailma kaasaegsustamist.

Nn ajaluule, ekspressionistlikust kujundilisusest kantud looming, tõuseb 1920. aastate algul meie poeesias juhtivaks. Tema viljelemise kes-kuseks saavad ajakirjad Murrang ja Tarapita, kusjuures liikumises osa-leb suurem osa eesti nimekaist poeetidest (G. Suits, M. Under, J. Kärner, A. Alle jmt). Otsitakse sidemeid kaasaegse väliskirjandusega, eriti inter-natsionaalse Clarté liikumisega ja saksa ekspressionismiga. Semper ja Barbarus esindavad meie ajaluule sisult radikaalsemat ja rahvusvahelisele kogemusele orienteeritud tiiba. Semper, kes selle kümnendi algul jätkas filoloogiaõpinguid nüüd juba Berliini ülikoolis, kujunes F. Tuglase kõrval olulisimaks kaasaegse rahvusvahelise kirjandusliku mõtte tutvustajaks Eestis. Barbarus, kes pärast sõja lõppu asub arstina tegutsema Pärnus, jäl-gib samuti suure huviga eriti H. Barbusse’i ja tema ideekaaslaste tegevust ning tutvustab seda ajalaulikute väljaannetes.

Tähelepanu väärib, kuidas sõjajärgse kriisi ja terava ühiskondliku võitluse tingimusis küpseb nii Barbaruse kui ka Semperi sotsiaalne vas-tutustunne. Sõnakunstniku osa ühiskonnas hakatakse hoopis uudselt mõistma. Semper sõnastab Tarapita rühmituse manifesti, mis avaldatakse vastava ajakirja avanumbris.

„Millal oleme sisse hingand nii lämmatavat õhku kui nyyd – tõusik-luse joovastuspäivil? Ummiku on lykat meie vaimline kultuur. Lämbu-man edasiviivad jõud. Halvat tööliste liikumine. [---] Vaimlist palet ei ole-gi ega taheta. Ideaali- ja ideelage kodanlus tunneb instinktiivselt loovan vaimun vaenlast oma võimule. Sest vaim tahab selgust, võim segasust. [---] Millal on nii päisipäeva marutsend sarnane spekuleerimiste, sahker-duste, marodeerimiste, nöörimiste, rõhumise pilgar kui praegusil vaba ja iseseisva tõusikluse mesinädalail?“

Nii küsis Semper oma 1921. aasta sügisel avaldatud manifestis, mil-lele kõik tarapitalased alla kirjutasid, väljendades oma suhtumist noore kodanliku vabariigi esimestesse eluavaldustesse. Semperi ja Barbaruse jaoks jäid need juhtmõtted aastaiks püsima, ka siis, kui Tarapita ise pidi pealetungiva reaktsiooni ees vaikima.

Semper õppis Berliini ülikoolis 1921–1925. Tema mälestusteraamat „Matk minevikku I“ (1978) toob välja palju värvikaid detaile kirjaniku kujunemisloost ja aitab meid paremini mõista ka käesoleva kirjavahetuse suundumusi. Berliini ja Pärnu vahel liikuvad kirjad avavad samm-sammult