Читать книгу Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. I köide - Koostanud: Paul Rummo - Страница 13

13

loomingupsühholoogia). Barbarus tegeleb aga üliõpilasperioodil eelkõige vene modernluulega, tutvustades seda mitmeis ülevaateartikleis ning mõ-nevõrra ka jäljendades.

1914. aastal puhkenud maailmasõda toob uusi korrektiive Sem-peri ja Barbaruse ellu. Semper õpib veel mõnda aega edasi (nüüd küll Moskvas arhitektuuri), kuid 1916. aasta kevadel tuleb tal tsaari-armeesse siirduda. 1917. aastal saab tast kiirkorras valmisküpsetatud nooremohvitser – lipnik. Revolutsiooni tõttu tal rindele minna ei tu-legi. Vares oli vanema kursuse meditsiiniüliõpilane ja seetõttu tuli tal sõjatee jalge alla võtta juba 1914. aasta sügisel. Ta teenis Galiitsias välihospidalis ja oli polguarstiks. 1917. aastal pääseb ta taas Kiievisse evakopunkti närviarstiks ning sooritab siin ka ülikooli lõpueksamid. Mõlema sõbra vaadetes süveneb humanism ja antimilitarism, ühis-konnakriitilised hoiakud kõnelevad pahempoolsetest sümpaatiatest. Semper koguni liitub esseeride parteiga mõneks ajaks.

1917. aastal sündinud Siuru rühmitus liidab sõpru taas. Semper kuu-lub selle põhikoosseisu koos M. Underi, H. Visnapuu, F. Tuglase, A. Gailiti ja A. Adsoniga. Barbarus jääb esialgu väliskaastööliseks, kuid rühmituse viimasel tegevusaastal koopteeritakse temagi Siuru liikmeks. See sõprus-kond äratas tekkeajal tähelepanu värviküllase ja meela armastus- ning loodusluulega, kuid küllaltki ajavõõrana ei saanud ta püsida rohkem kui paar aastat. Semperi intellektualism ja Barbaruse kontrastideharrastus ei vastanud täiel määral siurulikkuse levinumale ja emotsionaalselt pinges-tatumale mallile, nii et nende panus siin jäi suhteliselt napiks, mis puu-tub luulesse. Semperi novellid äratavad oma stiliseerituses ehk suuremat tähelepanu.

Oluline on see, et mõlemad hakkavad neil uusromantiliste kunsti-kontseptsioonide leviku aastail tunnetama oma isiklikku osa ja vastutust eesti kultuuri arengus. Aktiivselt osaledes eesti noorima kirjanikekoon-dise eneseavaldustes, püüavad nad samal ajal esteetilise programmi ot-singute kõrval täpsustada ka isiklikku eetilist positsiooni ajas. Murran-gutähis nende vaimses kujunemises langeb kokku kogu meie noorema luulepõlvkonna üldisema tähistevahetusega 1920. aastate algul.

Siuru impressionismimõjuline elu- ja kunstikäsitus jäi kogu välisele uuenduslikkusele ja subjektiivsele kaasaelamisele vaatamata perspektiivi-tuks. Meeleolukas stilisatsioon sattus vastuollu ajanõuetega: revolutsioo-nide ja sõdade ajastul tõusis nii lugeja kui ka looja ette ridamisi selliseid