Читать книгу Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. I köide - Koostanud: Paul Rummo - Страница 16

16

ajajärgu omapära, fikseerivad sündmusi kirjanduselu palgepoolelt ja tel-gitagustest, kajastavad korrespondentide vaimset küpsemist.

Parlamentaarne, n-ö seinast seina ulatuv organisatsioon Eesti Kir-janikkude Liit, mis loodi 1922. aastal, ja tema järgmisel aastal ilmuma hakanud häälekandja Looming ei rahuldanud Semperit ja eriti Barbarust. Neile tundus see sammuna tagasi, kirjanduse tasalülitamisena, vaimse opositsiooni printsiipide reetmisena, järeleandmisena äsja alles taunitud väikekodanlikkusele. Siit sugenevad nende kirjavahetusse mitmed jäigad hinnangud kaaskirjanikele ning paiguti naiivsetki epateerimist. Ei tahe-tud lihtsalt tunnistada tegelikkuse teisenemist ja sedagi, et uutes oludes polnud poleemilistel pisigrupeeringutel enam elujõudu. Ei olnud kirja-nikkond oma põhimõtteis kuigi homogeenne, ei olnud oludki enam endi-sed. Sisemine rahulolematus aga jätkub, tingib uuenduslikke otsinguid nii Barbaruse kui ka Semperi loomingulises eneseteostuses.

Semperi stuudium viis teda edasi veel Sorbonne’i (1926–1927). Nii tema kui ka Barbarus kujunesid tugevate internatsionaalsete sidemete-ga literaatideks, kes mõnelgi puhul kodumaiste olude kitsusele otse väl-jakutsuvalt vastandasid kaugete maade ja merede avaruse. Nad lugesid palju, korraldasid ka koos ja üksikult ulatuslikke välisreise. Semper, nagu öeldud, elaski aastaid võõrsil, Barbarus käis 1923 Saksamaal, Belgias ja Prantsusmaal, 1927 Vahemere maades, 1928 Nõukogude Liidus, 1930 Saksamaal, Hollandis, Prantsusmaal, Šveitsis ja Hispaanias, 1932 Unga-ris, 1935 taas Nõukogude Liidus, 1938 Balkani maades. Pärast Eestisse naasmist 1927. aasta lõpul ja kõigele lisaks ka Tartu ülikooli lõpetamist magistrikraadiga, ei jää Sempergi kuigi paikseks, vaid uued rännuteed viivad teda Nõukogude Liitu, Lõuna-Ameerikasse ja muidugi korduvalt tagasi Lääne-Euroopasse. Kõigi nende matkade otse- ja järelkajastused leiavad koha ka mõlema sõbra kirjades. Siinjuures on märkimisväärne, et just see maailma pulsilöögi tunnetus, millest mõlema luules juttu on, viib nad juba 1933. aastal teadlikult antifašistlikele seisukohtadele, sunnib nii kodumaiseid kui ka rahvusvahelisi fašismi ilminguid (Saksamaal, Hispaa-nias) terava publitsistisulega ründama. Oma välisreisidelt ammutasid nad mitte üksnes motiive loomingu tarbeks, vaid ka eruditsiooni, sotsiaalsete väärtuste vaagimise oskust.

1930. aastate kirjavahetus on eriti kõnekas. Semper, kes terve selle kümnendi on Loomingu toimetajaks, ülikooli õppejõuks ja Eesti PEN-klubi juhtivaks isiksuseks, valgustab oma kirjades kirjanduselu korraldust