Читать книгу Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. I köide - Koostanud: Paul Rummo - Страница 23

23

4. Barbarus Semperile

Kiiev, 2. mai 1911.

Semper! Olen „N-E“ toodetest õige tüdinud. Ei või kedagi süüdistada, sest ka ise ei ole sinna õige midagi saatnud. Sööt ei ole nagu sugugi oma poo-sis: on midagi võõrast, mis külma-värinaid üle piha ajab.18 Kõik paistab ilma eluta, ilma temperamendita, nagu kõik Eesti ... Prantsuse kirjandust olen õige väha alguskeeles lugenud ja ka säält pidin midagi leidma, mis jällegi mõtlema paneb: kas siis Eestis midagi omapäralist ei ole. On siis Suitsu „Noored-sepad“ j.v.t. ainult moonutatud tõlge Georges Duhamel’i „Ehan, Ehan! Fuse le Feu!“19 Meie „luulekuningas“ ja nii väeti ...20

Saatsin täna „N-E“le paberi, mis ehk trükkida kõlbab.21 Tervita-des, J. Vares.

Tervita Uluotsa ja Varepit, ka teisi!

[Piltpostkaart. Kiri on dateeritud postitempli järgi.

Aadr: Г-ну студ. /Иоганнесу Семпер/ В. О. 5-ая линия, 38 кв. 27./ „СПБ“.//(обр. адр. Маринско-Благов./67/12. Киев).]

5. Semper Barbarusele

Peterburi, 5. mai 1911.

Peterburis, 5. V.–11.

Noormees! Tõesti, eesti kirj. pole kuigi palju lugemise väärilinegi. Ja siiski, is. Lintropid ja Co loovad suuri töösid;22 igast vähemastki silma upita-vast tööst tuntakse rõõmu (kui „arvustaja“ mitte isiklises nääklemises

18 Ajakirjas Noor-Eesti 1911, nr 4 ilmusid Karl Eduard Söödi müstiliste ainetega luule-tused „Põlismetsa järv“ ja „Koerakoonlased“.

19 Georges Duhamel (1884–1966) oli prantsuse proosakirjanik ja luuletaja. Viidatud on tema esikkogus „Legende, lahinguid“ („Des légendes, des batailles“ (1907)) ilmu-nud luuletusele „Ehan! Ehan! Fuse le Feu!“, milles on kasutatud sepatöö kujundit.

20 Selle arvamusega polemiseerides kirjutab Nigol Andresen: „On arvatud, nagu oleks Georges Duhamel luuletusega „Ehan! Ehan! Fuse le Feu!“ võinud mõju avaldada „Noorte seppade“ kujunemisele. Suitsust aasta võrra noorem Duhamel avaldas oma esikkogu 1907. aastal ja tema seppade-luuletus ei võinud Suitsu kätte sattuda enne „Noorte seppade“ valmimist. Sepa ja sepikoja kujund oli sajandi alguses mitme maa luules väga levinud.“ (N. Andresen, Elu tuli. Gustav Suitsu tulek luulesse. – Keel ja Kirjandus 1977, nr 10, lk 609.)

21 Võimalik, et sel paberil oli kaks luuletust – „Õhtu pargis“ ja „Jalutusel“ –, mis ilmu-sid „Noor-Eesti“ IV albumis 1912.

22 Jaan Lintropilt olid ilmunud novellikogud „Igapäevane elu“ (1909) ja „Nutt ja naer“ (1910) ning pikem jutustus „Villem Elgas“ (1911).