Читать книгу Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. I köide - Koostanud: Paul Rummo - Страница 29

29

9. Barbarus Semperile

Kiiev, 13. oktoober 1913.

13/X. 1913.

Kallis sõber! Sinu kaardil esinev kunsti credo – laia publikumi maitse eitamine on essentia vitalis33 minu tülpinud meeltele, toeks minu kõr-gile vaimule ... Ehk jõuame sellele kiusatusele vastu panna, mis ehk meie mehi ahvateleb. Selleks jõudu ja järeleandmatust. Lugesin hiljuti „Päevalehes“ H. R. (alias Hugo Raudsepp) märkusi „Teatriraamatu“ kohta.34 Massi arusaamatus meist on ka juba seda isandat tabanud ja mind üllatas iseäraline loogika „lüürika ja luuletaja on sugulased“ (!), mis niisama kõlab – põrsas on suure sea poeg. Mis Jürgenstein on kirjutanud – ei tea ma mitte; vist olin siis just reisil Kiievi poole, seega ilma „Postimeheta“.35 Ja mis võib Naatsaretist mõistlikku oodata. Kui see kiitus, mis vanahärra ehk jagas, mitte rohkem meie mehi te-gelikusse elusse ei vea ja endid arvustuse järele köie tantsi tantsima ei pane. Meie jääme siiski kunsti juurde!

Tervitades. Sinu J. V.

[Piltpostkaart. Kirjutamiskoht on määratud postitempli järgi.

Aadr: Г-ну / И. Семпер. / Вас. О. 2-а я линия / д. N° 29, кв. 18-ая. / „СПБ.“]

33 Elu(jõu) essents (ld).

34 Päevaleht – eesti suurim ja mõjukaim ajaleht, ilmus Tallinnas 1905–1940 (väikeste vaheaegadega), alates 1908 Tallinna Eesti Kirjastuse-Ühisuse väljaandel (toimetaja 1908–1918 ja 1921–1934 Georg Eduard Luiga). Siinkohal on jutt Bernhard Linde ja Gustav Suitsu toimetatud koguteosest „Teatri-raamat“ (1913), milles esinesid artik-litega ka Barbarus („Draama kui müsteerium“) ja Semper („Lürismus näitelaval“), ning selle kohta ilmunud Hugo Raudsepa arvustusest (Päevaleht 1. (14.) X 1913, nr 224), milles on peetud vajalikuks Barbaruse ja Semperi kirjutiste aadressil ironi-seerida; ka järgnevalt tsiteeritud lauseosa pärineb sellest arvustusest.

35 Postimees – Tartus 1886–1940 (lühikeste vaheaegadega) ilmunud ajaleht, mida algul (1886–1896) toimetas Karl August Hermann, hiljem, Jaan Tõnissoni peatoimetajaks olles (1896–1935), sai lehest Tõnissoni rahvuslik-aateliste ideede kandja. – Ka Anton Jürgensteini arvustuses „Teatri-raamatu“ kohta (Postimees 7. (20.) IX 1913, nr 206) on nurinat sõpradepaari artiklite kohta.