Читать книгу Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. I köide - Koostanud: Paul Rummo - Страница 49

49

mõttes, ja et üks siurulane, Gailit, viimaks talle omase rõvedusega Unde-ri ja Adsoni hakkas „Postimehes“ võõpama.88 Asjal, mis alguses isiklik nääklus näis, ei puudunud aga, nagu pärast ilmnes, kindel tagapõhi kogu arusaamises ja vaadetes. Kui me kirjanikkude kongressi aeg kõik jälle koos olime,89 oli meil küll formaalne „Siuru“ koosolek, kus Gailit suure-meelse shestiga „Siurust“ välja astus, kuna Under ja Adson, kes olid teata-nud, et nad välja astunud, nüüd ühingusse jälle tagasi astusid. Ja kui Gailit Lindeni kohvimajas90 pärast seda meie 6 lauast üles tõusis ja teisse lauda asus meile hääd uut aastat soovides, siis teadsime kõik, et asjal on mõra sees ja et nüüd algab agoonia. Juba siis hakkasin propageerima mõtet, et „Siuru“ pugegu selle maakera päält ära, sest mis sääl ikka veel soendada. Visnapuu ja Tuglas jagasid ka seda mõtet. Under Adsoniga leppisid ka järele. Otsusteti: äri likvideerida. „Siurut“ ennast aga küll mitte veel, sest see oleks, kuigi varjusurnu, teatud kolliks mõnele kirjastusele. Ja nii jäigi.

Omavahelisel seletusel Visnapuu ja Tuglasega selgis järgmist: 1) kõik on „Siuru“ likvideerimise poolt sel silmapilgul kui meie äriladu on maha müüdud; ja see peab sündima veel sel aastal; 2) on tarvis asuta-da uus rühm inimesi, tugev ja kindel, maskuliinse ilmega, mitte enam niisugune bizarr, õrn, hell ja feminiin kui seda „Siuru“; 3) rühm peab asutatama sel aastal pärast kui ringreisid läbi; 4) rühma asukoht on Tartu – n. ü. formaalne asukoht, kus ka esimene asutuskoosolemine tu-leks teha (arusaadav, saaks see rühm olema ilma mingi põhjuskirjata, kinnituseta, asjaajamiseta, anarhiline).

Mina isiklikult tahaksin küll häämeelega näha, et uuel konstellat-sioonil oleks ka midagi uut öelda. Ma endas leian vähemalt murrangu olevat algamas või käimas, esteetilisest ilutsemisest, nukrutsemisest või rõõmutsemisest välja tõusta nende puhangute kätte, mis inimest seovad aja ja maailmaga ning teiste inimestega. Ma leian seda rõõmustaval viisil ka Sinu uuemast kogust „Inime ja sfinks“. Ning samast aspiratsioonist on sündinud Visnapuu uuemad luuletused. Võib olla, on see kalduvus ajutine, aga ta on minus praegu nii põigiti sisse vajunud, et teda säält ras-ke on välja kiskuda. Traagiline sõlm, määratumad dissonantsid, kõik see

88 August Gailiti följeton „Sinises tualetis daam. (Paradoksid luulest ja Marie Unde-rist.)“ (Postimees 27. VIII, 30. VIII ja 2. IX 1919, nr 182, 185 ja 187); ilmus ka tema raamatus „Klounid ja faunid“ (Tartu: Odamees, 1919, lk 58–90).

89 Eesti kirjanike esimene kongress toimus 6. ja 7. septembril 1919 Tallinnas. Barbarus sellest sõjaväeteenistuse tõttu osa ei võtnud.

90 Kohvik Linden Tallinnas Narva mnt 4 oli siurulaste peamine kohtumispaik.