Читать книгу Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. I köide - Koostanud: Paul Rummo - Страница 56

56

paelaga Gailitile kellegi tundmatuma poolt. Nagu peaaegu selgis, oli see ühe Läti hoora poolt, kes omal ajal Tartus Jakobsoni kohvimajas meie seltskonnale mineval aastal lõuna sööke ette kandis. Tuglas oli ettekandes liig magus omas hirmus ja õuduses sahariniseerit ettekan-des. Visnapuu oli ääretu täis ja tegi paatost ning lõi vaimustusega vastu lauda, aga temale omasest flegmasusest kärbsepüüdja aeglusega ja ettevaatusega. Gailit müristas kiires tempos, nii et Estonia põrises. Aga publikum oli blaseerunud.

Rääkisin Visnale Sinu arvamisi. Lõpulikult ei saanud temalt mi-dagi selget kätte. Asi näis aga nii, et tal ei oleks midagi panna meie kolmikkokku, sest ta tahab tänavu oma ajavaimulist „Taliharja“ tin-gimata välja anda,99 aga pea kõik valminud luuletused on juba nii või teisiti avaldet, kuna valmivaist luuletusist ta midagi ei taha enam enne ära raisata. Viimasi, s. o. puuduvaid või viimistlemata luuletusi on aga just tarvis lõpetada „Taliharja“ peatseks väljaandeks.

Mis minusse, siis oleks mul küll luuletusi selle kogu jaoks, sest „Jäljed liival“ kogusse, mis praegu trükis, paigutin ainult osa oma viimase perioodi luuletustest. Aga meist kahest oleks vähe. Keda aga saaks veel?100 Ma olen väga skeptik meie kirjanduse väärilises arene-mises. Ma ei näe Tuglases ta viimase töö „Inimese vari“ järele, mille ta ette kandis,101 mingit liikumist ta surnult punktilt. Hoopis selle vastu: sääl on koos ta endine sentimentaalsus, tehtud ja välja treitud fantasti-ka ning õudus, mida vastu võttes alatasa tunned: see ei kohuta sugugi. Gailit? See ei arene ka mitte sugugi: ära näpat mõtted, võrdluste nõiut ring ja följeton. Ainult Visnapuu. Vahest ka Kivikas edaspidi. Kõik muu istub pigis ja lehvitab naeratusega oma rahuloleku lehvikut.

Tõesti kedagi poleks võtta sesse kavatsetavasse rühma. See aga, mis „Siuru“ aset pidi täitma, ja mida tarvis luua, peaks enam olema tutvuskondliku sidemega. Ideelist ühtsust ei saa kätte. Rühm aga on tarviline lihtsalt juba seks, et kirjastajatele end vastu seada. Ja teiseks,

99 H. Visnapuu, Talihari. Tartu: Odamees, 1920.

100 Ei ole teada, kuidas „kolmikkogu“ väljaandmise mõte edasi arenes. Igatahes ilmus märtsi algul 1920 Odamehe kirjastusel almanahh „Looming“ I, milles esinesid Visnapuu kolme artikli ja kaheksa luuletusega, Barbarus luuletustega „Anarkiline poees“, „Triumf“, „Uuestsünd 1“ ja „Uuestsünd 2“ kogust „Katastroofid“ ning kol-manda autorina Richard Roht novelliga „Valgustatud akende taga“.

101 Tuglas lõpetas oma novelli „Inimese vari“ kirjandusliku ringreisi ajal, esines selle-ga esmakordselt Paides (30. sept 1919) ning seejärel ringreisi lõpuõhtul „Estonias“ (F. Tuglas, Eluloolisi märkmeid 1: 1906–1944. Litteraria: Eesti kirjandusloo allik-materjale, 11. Toim. K. Metste. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum; Virgela 1996, lk 45).