Читать книгу Euroopa, esteedid ja elulähedus. Semperi ja Barbaruse kirjavahetus 1911–1940. I köide - Koostanud: Paul Rummo - Страница 57

57

et üht kui teist magajat üles ehmatada oma agressiivsusega. Esialgselt oli arvata uude rühma: Tuglas, Gailit, Visnapuu, sina ja mina. – Nii need asjad. Mehed sõitsid suure ajuga ära Tartu, nii et ei saanud midagi ära rääkida.

Millal Tallinna tuled? Siia võiksid vaatama sõita „Salome“ eten-dust draamateatris 24-ndal.102

Tuglas hakkab nüüd „Ilot“ toimetama.103 Nimi on mulle lääge, pä-rast seda kui teatribüroo (s.o. Jungholz) igas teatri soovituses „ilo“ ni-mel kõneleb.104 Ja „ilo“ on üleüldse üks õnnis naeratuse lasu selle õnd-sa inimese näol, kelle hinge kõrri ühtki elu ja aja kida pole läinud. Aga töötan kaasa. Saadan sinna muu seas ühe „ilo“ mõnituse-luuletuse.105

Tervisi

J. S.

Tallinnas 11/X 19.

102 24. oktoobril 1919 toimus Draamateatris Oscar Wilde’i tragöödia „Salome“ esietendus.

103 Kirjanduslik ajakiri Ilo ilmus Tuglase toimetusel ning kirjastuse Odamees väljaandel detsembrist 1919 kuni detsembrini 1921 – kokku 12 numbrit.

104 Sõna ilo mõistet kasutas Estonia teatri dramaturgina töötanud Eduard Vilde hooaja avakõnes 20. augustil 1918: „Ilo – see ei ole ainult kaunidus. See mõiste sisaldab veel palju enam, ta tähendab ka tõde selle sõna kõrgemas ja täielikumas tähenduses.“ (Vt: E. Vilde, Artikleid ja kirju. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk 203–204). Sõna ilo hakati kunsti sünonüümina seejärel korduvalt kasutama teatri reklaamkir-jutistes. Estonia teatri juht oli sellal Karl Jungholz.

105 Semperilt on ilmunud ajakirjas Ilo kirjanduslikku variat (varjunime Asm all – nr 1, 4 ja 7), luuletus „Mere veeren“ (nr 4), katkend poeemist „Kahtluste saar“ (nr 7), tõl-keid Walt Whitmanilt (nr 3), Kasimir Edschmidilt (nr 4), Rainer Maria Rilkelt (nr 5), Walter Hasencleverilt (nr 8) ja André Gide’ilt (nr 12) ning ülevaade uuemast prant-suse kirjandusest „Lahtised lehed“ (nr 12). „Ilo“ mõnituse-luuletus jäi kas saatmata või ilmumata.