Читать книгу Kaks armastuslugu - Kätlin Kaldmaa - Страница 14

KUI KÕIK NÜÜD AUSALT ÄRA RÄÄKIDA, algas tänane esmaspäev pühapäevahommikusest mannapudrust. Ma olen lollpea. Pühapäevahommikusest tatrapudrust. Sest, vabandage väga, ööd nende kahe vahel ei olnud. Öö asemel oli töö. Meil mõlemal. Mina veel kaks tundi pikutasingi, Anni ei sedagi. Ta oli viimaks ka rohkem läbi. Peaaegu et oksendas taksos, aga ma viskasin ta vapralt autost välja, see tähendab käskisin minna. Lennujaama väravas. Õnneks õnnestus tal kui heal magajal peaaegu terve lennureis minu nokamütsi all maha magada.

BARCELONA ON ILMUTUS. Barcelona päike on ilmutus. Nägin lennuki-aknast merd! Minu meri, minu Vahemeri! Ja lõputult, lõputult mägesid. Hanneleele ütles, et ta kavatseb saada pruuniks kui metslane. Ja siis saime me kohutavalt häid mandariini sugulasi klementiine, ja need maitsevad lihtsalt jumalikult. Ilmutus kaks. Maasikad jätsime natuke hiljemaks. Sööma hakkame neidki. Aga paistab, et veriapelsinid on selline pigem Sitsiilia ja Itaalia asi, siin on rohkem nabaapelsinid ja need tänased klementiinid.

Barcelona on ka täiesti teine linn, kui eelmisest korrast mäletasin. Mida seal mäletadagi – purjus inimesi ja ahistust. Jah, sellist elukaaslast, kes iga pooloimetu kaltsaka käest mingisugustki meelemõistust ähmastavat substantsi saada üritab, ei soovi vaenlaselegi. Õnneks oskan mina rohkem hispaania keelt ja keeldusin seda kasutamast. Ma isegi tean, kuidas heroiini küsida. Aga ma ei tee seda.

Igatahes oli täna Anniga selles linnas suurepärane. Nagu temaga ikka. Otsisime El Corte Inglésist kõndimiskeppe ja ostsime süüa. Keppe ei leidnud. Ja siis läksime otsima rongijaama ja see oli üks torevahva kõndimine. Suund oli enam-vähem õige, ikka loodesse ja loodesse, suured bulvarid ja laiad uhked tänavad. Orienteerusime ilma kaardita, nina ja tuule järgi. Rongijaama kõrval on tore väike mitmetasandiline basseinide ja dinosauruse ja küpresside ja palmidega park.

Ipermercado ja jalutuskäik Barcelona vanas osas, mis viis meid välja ilmatu uhkele Plaza de Españale, kus oli üks uhkus teise kõrval. Arena ja Fira majad nagu Vatikani sammastikud, uhke kuningaloss mäeveerul, neli joonia sammast ees. Uhke, uhke, hää. Hää, uhke, armas.

Igatahes enam ei karda, mis edasi saab. Küllap midagi põnevat. Inimesi, vorsti, kuumi jalgu. Rong, mis meid Barcelonast Leóni viib, on nagu mugavuse etalon. Isegi laud, mille puudumise üle jõuan naljatades kurta, tuleb käetoe seest välja. Ja Anni ütleb, et kui kodus oleks selline tool, siis ta kodust välja ei tulekski. Istuks toolis ja oleks tegus. A mul on väga hea, et need istumishaiged lihased ja liikmed ja närvid nüüd sellist kosutust hakkavad saama. Kõndimise kosutust.

Palveränd tulgu!