Читать книгу Kaks armastuslugu - Kätlin Kaldmaa - Страница 7

OLEN VÄGA VÄIKE. Väidetavalt umbes kaheksa-üheksakuune. Mind viiakse lasteaeda. Esimest päeva. Mind viiakse vana sööklamaja vasempoolsest trepist üles, seal on lasteaed. Mäletan, milline on lagi. Seal on suured vineerplaadid, mille vahekohtades on kitsad liistud. Sellist ebamäärast nõukogude värvi, ei pruun ei valge ei roheline ei kollane. Mingine beež. Vaatan lage ja liigun kõndi-misega kaasa. Kõigun.

Päevast mäletan, et olin päev otsa akna peal. Hoidsin aknalaua servast kinni, sest kõndida veel ei osanud, ja vaatasin aknast välja. Kõikusin. Valge tellistest kahekorruseline maja, kus me elasime, oli paarisaja meetri kaugusel otse ees. Olin päev otsa nutnud. Seda ma ise ei mäleta.

Õhtu poole tuli ema mulle järele. Rohkem mind enam lasteaeda ei viidud. Mitte kunagi. Järgmiseks tuli kool, aga sinnani oli veel kuus aastat aega.

Ema ootas last. Ema ootas alati last.