Читать книгу Kaks armastuslugu - Kätlin Kaldmaa - Страница 5

PRAEGU TUNDUB, NAGU MÄLETAKSIN seda päeva täpselt, aga tegelikult mäletan lihtsalt tunnet ja seda, et oli selline kevadepoolne talv, veebruar võib-olla. Minu sees elab üks rändaja, kelle võib äratada üles üks väike liigutus, pilt, kiri, ja ongi uni jälle tükiks ajaks läinud ja mõtted kusagil ära.

Seekord tegi seda üks hispanistide jutu sees kuuldud sõna. Camino. Tee. Teed ma armastan. Mõlemal kujul. Seda, mis jalgade all kulub, ja seda, mis tassi sees hinge soojendab. Tee. Piisas korrast guugeldamisest ja natukesest lugemisest, ja kindel see oligi. Sinna ma lähen. Mis ka ei oleks. Nipernaadi ei tuku ka siis, kui lumi maas. Ja mõtted, need ju aina kasuvad. Nii läkski see Nipernaadi õhtul töölt koju ja rääkis teismelisele tütrele vaimustusega oma suurepärasest mõttest.

„Kuule, ma leidsin sellise asja, et tead, on selline palverännaku rada Hispaanias, kus inimesed käivad jalgsi kaheksasada kilomeetrit läbi.“

„Kaheksasada?“

„Jah, sealt Prantsuse poole pealt enne Püreneesid hakkab pihta ja läheb kuskilt sealt keset Hispaaniat Santiagosse välja. Mingi pühaku värk on.“ (Ega siis liiga palju maksa ka kohe teada saada.)

Olime selle aja peale kaks korda kahekesi Kreekas käinud, väikestel saartel ringi hulkunud, neljakümne viie kraadises Ateena leitsakus peesitanud. Minu reisid olid kõige kaugema punktina jõudnud välja Tšiilisse Chiloé saarele, kus väikesed tüdrukud ennast meie eest ära peitsid – sest see saar on Tšiilis ainuke koht, kus räägitakse lugusid kollidest ja koletistest, ja üks meie reisiseltskonna meesterahvas oli nii pikk, et lapsed kartsid mis hirmus – ja paarikümneaastane B&B pidaja ütles „I’m also from Europe. My father was a spaniel“^[1.], ehkki tegelikult tahtis ta muidugi öelda „My father was a Spaniard“^[2.]. Nii et kui saad hispaania keelega hakkama Tšiilis, miks siis mitte ka Hispaanias. Ning ikka rohkem ja rohkem tõmbas mind mõte aeglasest liikumisest. Kõndimine on mulle alati meeldinud, aga kui iga päev üle kümne tunni arvuti taga istuda, siis hoolimata kordades kasvavast vajadusest kõndimiseks just aega ei jää, ja selles linnas, kus ma elan, on juba kõik kohad nii läbi käidud, et enam ei tahagi nagu kusagile minna. See tähendab – kõndida oleks väga vaja.

„Mmmma ei tea. Et nagu jalgsi või?“

„Jah, jalgsi ja seljakotiga. Seal on tee peal väikesed hostelid, kus saab magada. Ja mõtle, kui me läheksime, siis me saaksime teha sellise raamatu, kus me kirjutaksime kordamööda ja siis vaataksime, mis välja tuleb.“

Tütar kirjutas juba igasugu asju ja mõtlesin, et sellest võiks täitsa huvitava asja saada, kui niimoodi koos kirjutada. Et võib-olla talle küll üldse ei meeldiks, aga äkki juhtub nii, et õpib midagi. Näeb hoopis teistsugust elu. Saab äkki ema dromomaaniast natuke aru. Ja äkki tuleb viimaks veel mingi konfliktki. Meil muidu konflikte üldse ei ole. Isegi mitte tavapäraseid teismelise pursatusi.

„Mmmmmma ei tea. Nagu et kohe või?“

„Ma ei tea. Suvel. Või millalgi. Kui on veel selline ilm, et saab liiga palju asju kaasa vedamata kõndida, ja on soe, aga mitte palav. Neljakümne kraadiga ikka väga ei tahaks.“

„Eks ma mõtlen selle peale.“

„Mõtle, mõtle. Aga ära väga kaua mõtle, ma tahan hakata plaani pidama.“

MÕTLES MIS MÕTLES. Tuli paari päeva pärast koolist koju.

„Emme, kuule, võime minna küll sinna palverännakule. K ütles, et see on väga lahe mõte.“

Sel esimesel suvel ei tulnud sellest aga midagi välja ja siis tuli robinaga kriis selga ja paanika läks lahti ja mina hakkasin kandma seda rohelist märki, mis ütles „Don’t Panic“^[3.], ja kogu aeg oli selline tunne, et need paanitsejad tuleks kokku koguda ja kuskile looduskaunisse kohta helerohelist rohtu vaatama saata. Et kui mõne ettevõtte juht oli enne omanikele 25 miljonit kasumit teeninud ja nüüd äkki tuli ainult viis miljonit, siis oli (omanike arvates) kõik ikka täiega saba kinnitumise kohas. Ja kui mõnes seltskonnas ei tohi metsakutsust õige nimega rääkida või seda V-tähega kurivaimu nimetada, siis korraga hakati kõigis kontorites paaniliselt vältima K-tähega sõnu. Ka meie kontori kohvinurga kohal hõljus pidevalt K-sosin. Raskemat tähte on sosistamiseks muidugi keeruline välja mõelda, aga K-riisi ajal on paljud asjad võimalikud.

K-atku K-ajastus

K-atk on K-ontorisse lahti lastud

K-komando K-uulispask tühjade laudade vahel

K-aunimate K-odanikega

K-õneldakse K-apis K-juttu

K-äest K-ätte K-anduvad K-kirjad

K-õrgemad K-äed all

K-atkust K-aksatute ümber K-aar

K-lahkumisel pakutakse K-kohukesi

Hoidke K-alt!

K-atk on K-ontorisse lahti lastud!

K-ajastus on K-iivalt K-evadine

Oh sina K-atku K-adeda!

(aprill 2010)

K-EVADEL K-OONDATI MINDKI ja aega just nagu oli, aga mind ootas loomemaja Islandil ja seal hakkas robinaga romaan tulema ja sealtpeale mugandus kogu maailma aeg kirjutamise skeemidesse.

Palverännu mõte ei kadunud kuskile ja mida aeg edasi, seda kindlamaks sai teadmine, et sinna tuleb igal juhul minna. Nagu seegi, et minna tuleb pöördekohal. Just selline meid ees ootas. Tütar hakkas keskkooli lõpetama ja mõlemad valmistasime end juba pikalt lahkuminekuks ette. Sest kui tahes palju ma oma last ka ei armasta – ja ta on minu elu kõige tähtsam ja kõige armsam inimene –, jõuab ühel päeval kätte aeg, kus ta peab hakkama oma elu elama. Ja see päev on üsna pea.

Suvel pärast lapse keskkooli lõpetamist käisime caminot ettevalmistaval rännakul. Läksime telgi ja magamiskottidega Cornwalli serva peale Port Elioti raamatufestivalile. See on selline festival, mida koos oma kirjastajatest sõpradega korraldab oma isikliku 11. sajandist pärit lossi ümbritsevatel maadel Peregrine St Germans, ja kui me hommikul telgist välja piilusime, avanes vaade otse lossile. Seal kohtusin esimest korda elus sellise inglise rännukirjanikuga nagu Robert Macfarlane. Kõik tema seniilmunud raamatud on võitnud enam-vähem kõik auhinnad, mida selles vallas üldse võita saab, ja neid kiidetakse igal pool taevani. Sellistel puhkudel tekib tihtipeale huvi asemel hoopis vastumeelsus – kui kõik ühest suust taevani kiidavad, ei saa asi puhas olla. Ikkagi Cambridge’i õppejõud ja kust nad kõik siis tulevad.

Aga. Port Eliotis läksin teda kuulama, sest ta viimane raamat pidi rääkima jalgsirännakutest. „The Old Ways“. Ta rääkis – õigemini nad publikuga rääkisid – väga põnevalt Inglismaad, Walesi ja Šotimaad läbivate iidvanade jalgteede võrgustikust, kus leidub niihästi huvitavaid kui ka hirmutavaid kohti. Muu hulgas oli ta aga mõni päev ka mööda üht camino haru kõndinud. Caminot on põhimõtteliselt terve Euroopa täis, Ameerikast rääkimata. Aga tema käis ainult paar päeva ja alustas Madriidi alt ja lõpetas peaaegu kohe, kui suure camino peale jõudis. (Raamat läbi loetud, võin tunnistada, et on hea kirjanik küll. Kirjutab rändamisest peaaegu luule keeles. See on selline suur paks raamat tänapäeva Odüsseuse sihilikest ja turvalistest eksirännakutest. Odüsseuse.)

Nii et laps võttis kahe kooli vahele vaba aasta, mille üks eesmärke oli meie ühine camino. Põhimõtteliselt oli juba selge, et tervet teed me ette võtta ei saa, selleks ei ole emal aega, aga käime palju käime. Igatahes kevadel asume teele.

1 I’m also from Europe. My father was a spaniel – Ma olen ka Euroopast. Mu isa oli spanjel. (inglise k) [ ↵ ]

2 My father was a Spaniard – Mu isa oli hispaanlane. (inglise k) [ ↵ ]

3 Don’t panic – Ilma paanikata. (inglise k) [ ↵ ]