Читать книгу Kaks armastuslugu - Kätlin Kaldmaa - Страница 6

EMA RÄÄKIS MULLE ESIMEST KORDA CAMINOST, kui ma olin kümnendas klassis. Ma ei tea, kust tema selle idee sai ja kui kaua tal see oli. Ta väidab, et ma olevat alguses väga skeptiline olnud. Ma ei mäleta. Mida ma mäletan, on see, et millalgi sai parimale sõbrale räägitud, et näe, mis hull mõte emal tuli, ja vestluse käigus otsusele jõutud, et pole mõttel viga midagi. Et oleks suisa päris lahe. Nii et kui kümnenda klassi teises pooles mu senise elu suurim masendus tuli ja hing ära ihkas – klassist, koolist, Eestistki –, kui oleks ihanud esimese lennukiga välismaale kooli minna või kusagile, kusagilegi, aga mõistus rahustas, et pea vähemalt aasta lõpuni vastu, tundus see olevat maailma parim võimalus. Vähemalt kuu aega ennast taas paika panna, teiste inimestega olla. Kohustusteta. Püüdsin kähku ema veenda, et läheme, läheme kohe. Ja kui hiljem süda rahunes ja olukord laabus ja elu taas üha meeldivamaks muutus, oli see ikka meeles, ning juba pähe võetud asju mulle lahti lasta ei meeldi. Nii et tegelikult kulusid need kolm aastat aeg-ajalt jälle ideed hambusse võttes, et tuleb minna, et tuleb ikka minna, sest muidu jääbki minemata.

Mitu aastat pidi alla vanduma. Kord polnud aega, kord raha. Kevadel minu koolist ära ei pääsenud... Nii saigi mõtet üha edasi lükatud. Osa Suurest Plaanist, mida pärast keskkooli teha. Võtsin nagunii vaba aasta ja siis ei saanud enam loobuda, muidu on käest läinud ka üks sisevabandustest ühiskonnale, mis soovib kõiki otse ülikooli tõugata. Juba tööle minnes oli hinges paigas: kevadel on vaja (sest suvel on tipphooaeg ja liiga palju inimesi ja liiga palav) kolm nädalat vaba aega – ema ei saanud tervet kuud võtta –, ja kotti ja saapaid ja mida kõike. Suvel sai Londonist seljakott ostetud. Talvel sõbrataril külas käies saapad. Jack Wolfskini poest, mis sel talvel just Oxford Streetilt ära kolis. Tegelikult oleks muidugi Eestistki saanud või midagi. Aga need olid kõige uhkemad asjad üldse, mis me hankisime. Ja no üks pisike magamiskott. Teine oli varem üheks eelmiseks matkaks hangitud. Ja ema sai ka saapad. Ja siis suur väljaminek villiplaastrite kujul. Aga tegime tegelikult siiski väga vähe ettevalmistusi.

Mina muud ei teinudki, ainult südames sättisin ennast valmis. Ei lugenud ega midagi. Ei treeninud. Ainult tookord kümnendas klassis sai „Peregrina päevikut“^[1.] loetud.

1 „Peregrina päevik“, Tiina Sepp, Loomingu Raamatukogu 1/2, 2007 [ ↵ ]