Читать книгу Kaks armastuslugu - Kätlin Kaldmaa - Страница 8

1976. AASTA SÜGIS. Valmistun kooli minema. Sel ajal peavad kõik lapsed, eriti need, kes lasteaias pole käinud nagu mina, eelkoolis käima. Et õppida lugema, arvutama, kollektiivis käituma. Eelkool algab kuskil oktoobris.

On oktoober. Või novembri algus. Olen juba paar korda eelkoolis käinud. Igav on, midagi pole teha. Koolis siis. Kodus loen juba ammu pakse kirjatähtedes raamatuid, mängin isaga malet, tean peast olümpiavõitjaid ja oskan igatepidi arvutada – koolis õpime A-st peale tähti ja ühest peale numbreid. See on meie viimane korter valges majas, enne kui me oma majja kolime. Nüüd, kus meid on kuus, neli last ja kaks vanemat, oleme valges majas kolinud suuremasse korterisse, aga seda ma ei mäleta. Tean.

ON OKTOOBER. Või novembri algus. Olen tüdrukute toas kahekorruselise voodi alumises nurgas kägaras ja ulun nutta. Ema peseb Riga 17-ga pesu. See käib nii, et masin keerutab hallisegust vett masinas ringi ja pesu pannakse sinna halliseguse vee sisse, kus see siis ringi käib. Järgneb külma veega mitme-kordne loputus. Vahepeal, kui hallisegust vett vähemaks jääb, saab kuuma vett peale kallata. Seda tehakse suures potis kahe auguga gaasipliidi peal. Pesupesemise päevil tuleb kraanist ainult jääkülm vesi. Ja ema käed on jääkülmad, kui ta pesu peseb. See on jääkülma veega loputamisest. Kui on kuus inimest, on väga palju pesu ja väga palju loputamist. Iseäranis kui neljast lapsest kolm alles püksi teevad ja mõni neist ka mähkmeid kannab. Mina enam mähkmeid ei kanna, aga püksi pissin ikka. Seda tuleb veel kooliajalgi ette.

Pesu tuleb tingimata vähemasti kaks korda nädalas pesta ja kõik kenasti õue nöörile väljanäitusele sättida, et naabrid ei arvaks, et me oma nelja lapsega mustuses elame. Meil on puhas pesu ja puhtad lapsed ja kõigil on omad kingad. Ja saapad, kui talv tuleb. Me saame kõik korraga õue minna, kui suur õde viitsib, aga enamasti ta ei viitsi, sest tal on omad tegemised. Ta on suur ja kondab ringi ilma väikesteta ja ema lubab seda talle, ehkki meie ei või maja juurest kuskile minna, olgugi meid kolm. Mõnikord on suur õde minust viis aastat vanem ja mõnikord neli ja ehkki ma muidu matemaatikat väga hästi oskan, ei saa ma sellest kunagi aru. Nagu sellestki, kuidas sai Uljanovi õde temast pool aastat noorem olla, kui ometi tuleb uut last üheksa kuud oodata.

OLEN TÜDRUKUTE KAHEKORRUSELISE VOODI ALUMISES NURGAS kägaras ja ulun nutta. Tõepoolest ulun. Sest iga kord, kui ema on jaksanud pesu ära loputada ja uus masinatäis oma viit minutit undab, tuleb ta tüdrukute tuppa ja ma saan tuuseldada selle pärast, et mul mitte midagi õppida ei ole. Olen talle juba kõik ette näidanud – me õpime E-tähte või midagi sellist ja ühest viieni numbreid lugema ja mina oskan seda kõike juba igiammu, mitu aastat. Mul ei ole mitte midagi õppida ja iga kümne minuti tagant saan ma selle eest sakutada, tutistada, laksu. Olen proovinud seda selgitada nii hästi, kui oskan, olen täiesti jõuetu, ei suuda enam midagi öelda, ei suuda enam tõepoolest mitte midagi peale ulgumise ja nuuksumise ja väike õde käib vahepeal ukse vahelt imeliku näoga vaatamas, aga ema ajab ta sealt ära, ja mina tahan ainult mitte olla. Nii õudne ei saa ju olla. Millalgi jään ilmselt magama.

Kui ema mu järgmine päev eelkooli viib, ütleb õpetaja tunni lõpus: „Kätlinil ei ole vaja rohkem eelkooli tulla, ta oskab niikuinii kõike. Tulgu järgmine aasta otse kooli.“ Ema pakatab uhkusest.