Читать книгу Kaks armastuslugu - Kätlin Kaldmaa - Страница 15

SEE ON MAAILMA TÄHTIS PÄEV. 16. aprill 2013 on minu elu esimese „Buen camino!“^[1.] päev.

Hommikune saabumine oli hiidvarane ja natukene raske. Küll oleks tahtnud rongis edasi magada, viimaks ometi oli vagunis natuke jahedam ja see üks tüütu tüüp ei mänginud enam oma telefonist muusikat. Anni ilmselgelt kartis seda hommikupimedat ja hommikuvaikset linna. Ei julgenud õieti midagi, isegi mitte hommikusse kohvikusse teed jooma minna. Vaene lapseke! Aga siis nägi ta kohvikusse tulemas kõiki neid seljakotilisi, kes seal enne caminot oma hommikukohvi jõid, ja see andis talle vist mingi julguse jupi juurde. Igatahes täna ostis pika saia ja käskisin tal endal internetti otsida-küsida. Ehkki nüüd selgub, et mul endal oleks seda varsti vaja. See tähendab homme.

Meie esimene „Buen camino!“ tuli hommikul ühe mootorratturi käest, kui me kollaste noolte jälgi ajades Parador San Marcose juurde jõudsime.

See „Buen camino!“ oli sellest tore, et läksime parador’i^[2.] juures üle tee, oma väikesed kotid seljas (kõigil teistel tunduvad olevat suuremad!), ja foori polnud, ja üks mootorrattur pidas kinni, ja paar autot, ja see kiiver hõikas meile „Buen camino!“ ja meie ei märganud ei lehvitada ega aitäh öelda, ja see tuletas kangesti Kostat meelde, see on just midagi sellist, mida tema kindlasti teeks. Et ütleks teelistele „Buen camino!“. No ja ilmselt aitäh ka. Nii et kohe selline igatsuse moodi asi seadis end mu keskel sisse. Ja muidugi, päike! Ja muidugi tahab mu telefon nüüd öelda, et aitab mulle juba ta teenetest.