Читать книгу Kaks armastuslugu - Kätlin Kaldmaa - Страница 9

TE ÜTLETE NÜÜD, ET SEE EI OLE VÕIMALIK. Et ei ole võimalik, et inimene mäletab oma kõige tähtsamast inimesest kahte peaaegu viieaastase vahega episoodi. Jah, ei olegi. Aga need on kõige esimesed, mis kohe meelde tulevad, kui keegi kuskil ütleb ema. On teisigi. Ikka on.

Me elame valges majas. Täiesti tavalises pärast sõda kolhoositöötajatele ehitatud kahekordses valgetest tellistest majas. Veel ei ela seal ainult farmitöötajad ja kohalikud joodikud. Veel on seitsmekümnendad, veel ei ole tekkinud nii suurt kihistumist, kui seda võib täheldada alates kaheksakümnendate algusest, veel elavad seal igasugu masti tegelased. Ka need, kes mõne aasta pärast esimeses järjekorras tulevases üle jõe Saunakülas – sest igas viimases kui majas on oma saun – individuaalelamuid saama hakkavad. Meiegi saame sinna, ehkki isa ei ole parteis. Aga iga asi omal ajal. Praegu elame kõik alles valges majas. Meie oma nelja lapsega. Kolhoosi peazootehnik. Partorg. Peaagronoom. Ja mõned täiesti tavalised inimesed nagu meie naaber Senni, kellega me rääkida ei tohi, sest ta on peast hull ja kisab ja karjub ja viskab mõnikord oma ema trepist alla. Siis kostab palju kolinat ja meie ei tohi tükk aega õue minna.

ET ON, IKKA ON. Muidugi on. Mälestusi. On see, kus väike õde tuuakse emaga koos haiglast koju, olen umbes pooleteiseaastane ja võtan väga tõsiselt seda, et mina olen nüüd ka suur õde, mitte ainult et minul on suur õde. Nüüd olen mina ka suur ja ei ole midagi tähtsamat kui väiksemate eest hoolitsemine. Hakkan talle kohe mänguasjadega igasugu lugusid maha mängima, aga ta ei tee minu pingutustest sugugi välja. Aga suur õde ei jäta ja ükskord hakkab väike õde juba vaatama ka, mis ta seal askeldab. Ei lähe kaua, üks aasta, kui väikesele õele lisandub väike vend. See on veel tähtsam, sest mitte keegi ei usu, et meil võib nüüd vend olla, meil on ju tüdrukute pere, ja isa helistab naabrite juurest mitu korda haiglasse, sest meil ei ole telefoni, ja öeldakse ikka, et on jah poeglaps, ja siis palub isa, et naabrimees ise ka veel helistaks, ja siis öeldakse haiglast tüdinult, et mitu korda me peame teile ütlema, et on jah Kaldmaa ja on jah poeglaps. Isa on väga õnnelik selle peale, nad kohe laulavad naabrimehega selle peale, aga kui poeglaps koju jõuab, vaatab isa teda natuke kahtlaselt ja küsib, kas see on Soola-Kusta jagu, kui tal on täitsa valged juuksed ja meil kõigil on tumedad juuksed. Kuni tädi Ilma tuleb ja ütleb, et missa Ilmar ajad, on küll sinu jagu, kas sa ei mäleta, mul olid ka lapsena täitsa valged juuksed ja vaata nüüd. Ilmal on täitsa mustad täitsa lokkis juuksed. Teistel lokkis ei ole. Nii et siis on väike õde ja on väike vend, kes võib olla Soola-Kusta oma. Ja on palju mähkmeid.

JA ENNE SEDA, KUI VÄIKE ÕDE TULEB, on veel see, et Kätlin kardab pildistamist. See juhtub nii, et ükskord tuleb Viljandi vanaema koos Annega meile külla. Tegelikult ei ole Viljandi vanaema üldse vanaema, ütleb ema, ja ma ei saa sellest kunagi aru, kuidas saab olla vanaema, kes ei ole vanaema, aga me peame teda ikkagi vanaemaks kutsuma. Anne on Viljandi vanaema õe tütar, tal on hirmus ilusad lokid, ja tema on sama vana kui minu suur õde. Ja vanaema teeb pilti ja välku lööb ja mina kardan seda masinat hirmsasti ja tahan ära joosta, aga kui ikka pilti tehakse, peab pildi peale jääma ja Karin ja Anne hoiavad mind kinni ja nii ma siis nuttes selle pildi peale jään. Nii kui välk on ära löönud, jooksen sealt voodiserva pealt minema. Ulgudes ja hirmõnnetult.

KUSAGILE SIIA VAHELE jääb üks suure segaduse päev. Kuidagi on juhtunud nõnda, et suur õde on mind oma kondamistele kaasa võtnud. Kas ma olen juba öelnud, et suur õde on tõesti suur, tema käib juba koolis, ja tema võib üksipäini väljas käia? Ükskõik kui kaugel ja peaaegu ükskõik kui kaua. Meie, väikesed, elame eraldi maailmas, kus suur õde on niisama suur ja kauge nagu ükskõik milline suur inimene. Sel ühel korral oleme kahekesi koos. Suur õde hoiab mu käest kinni ja minu sisse tuleb hiigelsuur halb. Me vaatame, kuidas buldooser tööd teeb. Buldooser sõidab edasi ja tagurdab, sõidab edaspidi ja tagaspidi, ja tema all vajub ebamääraseks hunnikuks ilus roosa ilma katuseta maja. See on Roela mõisahoone, mida pargiserval parajasti maatasa tehakse. Õe käe seest tuleb minu sisse suur solvumine ja me vaatame seda hävitamist abitult pealt. See kestab ja kestab ja kestab. Lõpetuseks sõidab traktor oma lintidega veel mitu korda üle selle hunniku ja maja kaob täielikult olematusse. Selle koha peale jääb lihtsalt roosakashallikas hunnik, mis aastate pikku rahulikult lepavõsasse kasvab, nagu kõik selles rajooni eelviimases kolhoosis, kus me elame. Ainult et iga kord, kui me kunagi tulevikus teiste lastega seal ringi ronida ja mängida tahame, tuleb alati kusagilt keegi, kes ütleb, et see pole laste koht, kus mängida, ja ajab meid sealt ära. Ainult roosa torn jäetakse millegipärast püsti. Küllap seda oli liiga ohtlik kokku lükata. Kahekümne aasta pärast saab see katuse peale. Tulevastel aastatel näen unes tihtipeale balle, mida seal uhkes roosas majas korraldatakse, tantsusaali, ja kuidas muusika avatud akendest välja voogab, ja kardinad lehvivad.

Viimased fotod Roela mõisast on võetud 1971.

JA SIIS ON ÜKS HIRMUS TÄHTIS PÄEV, kus juba hommikust peale on tunda, kui tähtis päev see ikka on. See on selline päev, kus ma tohin esimest korda täiesti üksipäini liivakasti mängima minna. Väike õde on juba kodus, aga väikest venda veel ei ole. Suurt õde ei ole kusagil näha, ühtegi teist last ka mitte, nii et niimoodi ma siis täitsa üksipäini seal valge maja kõrval liivakastis istun ja liiva kühveldan ja vormidesse valan ja kinni patsutan. Hirmus uhke tunne on. Juba kohe hommikul. Ühed naabrid sõidavad oma Moskvitšiga hoovi, nad käisid Jõgeval. Neil on tütar Rita. Rita on natuke noorem kui suur õde ja tal on heledad väga korralikult punutud patsid. Need ei lähe kunagi sassi. Ta on väga hea laps. Tema isa on peaagronoom ja meie oleme lihtsalt paljulapseline zootehniku pere. Rita tuleb minu juurde liivakasti. Ta ütleb „Palju õnne sünnipäevaks!“ ja annab mulle nuku. Päris oma nuku! Nukul on paksud valged patsid ja ta on nii ilus! Loodan, et ma ütlen aitäh, aga seda ma enam ei mäleta. Mäletan, kuidas võtan selle nuku ja jooksen meie trepikotta, trepist üles teisele korrusele emale nukku näitama. Vaata, mis minul on! Kust sa selle said? Rita käest sain, nad tulid autoga Jõgevalt ja ta andis nuku ja ütles „Palju õnne sünnipäevaks!“. Ahah. Kas sa aitäh ütlesid? Ma ei tea. Mine ütle aitäh. Jooksen trepist alla teise trepikoja juurde, nemad elavad seal, nad võtavad parasjagu poest toodud asju autost välja ja hõikan „Aitäh!“. Rita ema naeratab ja ütleb „Hea laps! Palju õnne sünnipäevaks!“. Arvan, et peab veel kord aitäh ütlema, ja jooksen tuppa uue nukuga mängima. Uus nukk on nii ilus. Aga patse ei tohi lahti teha, sest need on pähe kleebitud. See on vene nukk. Saksa nukud on paremad. Neil saab juukseid kammida. Aga ikka väga ilus nukk on.

Üksteist null viis Jõgeva bussiga tuleb Viljandi vanaema. Ta toob sünnipäevaks pähklikooki ja teeb minust uue nukuga pilti. Nüüd ma enam välku ei karda, sest ma olen nuku üle nii rõõmus. Ema ütleb midagi, mis kõlab nagu „sellised on, arvavad, et me ise ei saa oma lastele“, aga ma olen liiga rõõmus, et seda tähele panna. Paar päeva pärast Viljandi vanaema lahkumist on nukk korraga kadunud. Kuigi meil on väga väike korter, ei leita nukku kunagi üles. Isegi kolimise aegu mitte. Läheb veel paar päeva ja lõigatakse maha mu kukla peal kasvavad lokid, sest keegi oli öelnud „oi kui armsad lokid lapsel on“. Need on mu elu viimased lokid. Nende asemele kasvavad pikad sirged juuksed. Igavesti pikad, tagumikust allapoole küll, aga aastate viisi kadestan inimesi, kellel on lokid.

Ainuke koht, kus Rita kingitud nukust jälg on jäänud, on Viljandi vanaema võetud foto. Väga palju aastaid arvasin, et olen seda kõike unes näinud ja et kuidagi väga selge unenägu on. Ja et miks see juba ära ei lähe. Kuni vanaema kinkis igale lapsele temast tehtud fotode kollektsiooni. Seal ma olen, selle vaiba peal, mida enam ammugi ei ole, aga mille lõhn ikka veel ninasse kerkib ja mille muster mu peas isaga seostub, väike viimaste lokkidega plikatirts, vaatan kaamerasse, nukk väikeste pontsakate käte vahel. Ei nuta. Ei taha kuskile joosta. Tumedad kotid silmade all. Unevõlg kaheaastaselt.

SUUR ÕDE. Olen täiesti kindel, et selle taga on suur õde. Kui sinu suur õde ikka käib juba koolis ja aeg-ajalt – sest need on tema saladused – räägib, mis seal koolis tehakse ja mis seal koolis juhtub, siis ei ole sinu väikeses lapsemaailmas tähtsamat asja kui teha sedasama, mida koolilapsed teevad, ja minna kooli. Nii et inimesel lihtsalt ei jää midagi muud üle kui lugema hakata. Seda ma teengi. Esialgu küll kirjatähtedes, ja tore on oma esimese raamatukogukaardi pealt teada saada, mis raamat sai esimesena laenutatud. See on „Punamütsike“. Trükitähtedega. Tore küll, et inimene, kes võitleb trükitähtedega lugema õpetamise vastu, pidi kunagi minema raamatukokku, sest trükitähtedega raamatud said kodus otsa ja polnud enam midagi lugeda. Pärast tuleb Noorte Hääl, see on kuidagi põnevam lugeda kui Punalipp ja Edasi, ja tulevad suure õe raamatud. Et meie vanusevahe on viis aastat, hiilin üheksa-kümneaastaselt salaja ringi, et tema padja alt Kaplinskit varastada, ja kõik need suured raamatud nagu „Tõde ja õigus“ ja „Sõda ja rahu“ saavad kümne-üheteistaastaselt loetud. Samal ajal muidugi loeme ka „Kõnelusi tiigriga“^[1.] ja James Krüssi „Minu vaarisa ja mina“. Lasteraamatuid ei ole kunagi piisavalt palju.

Ka sellele on lahendus, et inimest veel kooli minna ei lasta. Tuleb lihtsalt oma kool asutada. Et me lasteaias ei käi, sest emal on eriluba nii kaua kodus olla, kuni neljas, seni viimane laps kooli läheb, on meil oma väike lasteaed. Matemaatikat õpetatakse selles koolis arvutuspulkadega, muusikatunnid viiakse läbi väikese õe klaveril, aga kõige tähtsam on lugemise tund. Aabits on selles koolis „Karupoeg Puhh“ ja õpetaja range. Järele mõeldes on need väiksemad alles ühe- ja kaheaastased, kui koolis käima hakkavad. Aga lugema õpivad küll. Meil on kõik siiamaani suured lugejad.

Raamatute kohta tuleb öelda, et kui vähegi võimalik, on meie kodus lasteraamatuid kolm eksemplari. Raamatud on väga tähtsad ja ema ei taha, et raamatute pärast kakeldaks. Tal on põhimõte, et igal lapsel peab oma raamat olema. Keegi ei jää ilma. Nii et kui vähegi õnnestub hankida raamat, peab seda olema kolm. Hiljem muidugi on juba üksikute raamatute aeg, aga siis läheb igaühe lugemine juba ka oma rada.

Praegu mõtlen, et kui meil oli kolm Puhhi, pidi keegi ju ilma jääma. Suur õde.

Piiblit meie majas ei ole ja keegi ei selgita kunagi, mis asi see kirik on. Veel vähem, et sellega käib kaasas mingi raamat. Selle maja püha asi on raamat. Olgu see kalender, „Karupoeg Puhh“ või Agatha Christie. Raamat on püha. Raamatut hoitakse nagu hingeõnnistust.

SELLESSE AEGA JÄÄB ka eelkoolieelne esimene armastus. See on üks minuvanune poiss, ema sõbranna poeg. Ema sõbranna on seesama õpetaja, kelle juures ma eelkoolis käin ja kes mu eelkoolis käimisest vabastab. Ehkki ma kõike juba oskan ja mul on seal tegelikult igav olla, on sellepärast kahju, et nii ei näe ma enam Meelist. Õnneks käib ema ikka üleval koolimajas sõbrannal külas ja võtab minu ka kaasa. Teisi ei võta. Meie Meelisega mängime oma mänge, toas ja väljas, ja suured räägivad, et me oleme pruut ja peigmees. Meile lihtsalt sobib koos mängida. Meelis on ainuke minuvanune laps, keda ma selle aja peale näinud olen, ja temaga ei pea üldse kogu aeg maid jagama, nagu väheke suuremaks saanud õe-vennaga. Saab asjalikku juttu rääkida ja kuna tema veel väga hästi lugeda ei oska, saan talle rääkida, mida ma hiljuti lugenud olen. Ja ette lugeda. See tema emale hästi ei meeldi, sest siis ei õpi Meelis lugema, aga mulle jälle meeldib ja nii me seda emade eest salaja õues teemegi.

Kahjuks kolivad Meelis ja tema ema ära enne, kui me kooli peame minema. Pärast seda, kui eelkool, kus ma enam ei käi, kevadel läbi saab. Meelis kingib mulle (päriselt ka) plastmassist rohelise konna. Olen tema kolimise üle hirmus kurb ja käin salaja nutmas.

Suve poole kolime meie ka ära. Konn ripub niikaua toas ahjusiibri küljes, sest on kevad ja suvi ja ahju enam ei köeta. Pärast kolimist pole konna enam kusagil näha. Kolimisel ikka mõni asi kaob ära, ütleb ema.

See laul tuli küll palju hiljem, aga iga kord, kui Vennaskonna „Külaskäiku“ kuulen, näen seda ahjusiibri küljes rippuvat rohelist konna. „Siin kusagil on ka mu hantlid / ja katkine ujumiskonn“ (Priidu Beier). Konn tuli sellepärast kõrgele panna, et väiksemad seda kätte ei saaks. Sest see oli sõbra kingitud konn ja seda ma tahtsin ainult endale hoida.