Читать книгу Kes tapaks lohe - Leif G. W. Persson - Страница 10

Jerzty Sarniecki, vanus 27, oli Poolast pärit tisler. Sündinud ja kasvanud Lodzis ja juba aastaid osake Rootsi võõrtööjõust. Üle kuu aja oli ta koos kaaslastega remontinud väiksemat üürimaja Solnas Ekensbergsvägenil, vähem kui kilomeetri kaugusel Hasselstigeni tänava kuriteopaigast. Kaheksakümmend krooni tunnis puhtalt kätte, võimalus töötada kakskümmend neli tundi ööpäevas seitse päeva nädalas, kui tahtmist oleks. Süüa ostsid nad kõrval asuvast ICA poest, magasid ehitatavas majas ja kõik muu lükkasid nad meelsasti sellele ajale, kui nad Poolasse tsivilisatsiooni rüppe tagasi pöörduvad.

Umbes samal ajal kui Bäckström Solna politseimajast lahkus, oligi Sarniecki oma avastuse teinud, lohistades majast välja musta ehitusprahiga kilekotti, et see tänaval prügikonteinerisse visata. Ronis kipakale redelile ja avastas muu prügi pealt ühe koti, mida tema ja tema kaaslased küll sinna visanud ei olnud. Iseenesest ei olnud selles midagi ebatavalist, et naabruses elavad rootslased kasutasid võimalust oma jäätmekäitlust lihtsustada, aga kuna kogemus oli talle juba õpetanud, et siin visatakse sageli ära ka vägagi tarvilikke asju, oli ta alla kummardunud ja koti välja õngitsenud.

Tavaline kilekott. Korralikult sõlm peal ja täis midagi, mis meenutas riideid.

Sarniecki oli redeli otsast alla roninud. Koti lahti teinud ja sisu välja kallanud. Must pikemat sorti kilemantel. Paistis peaaegu uus. Paar punaseid majapidamiskindaid. Terved, väga vähe kasutatud. Paar tumedast nahast susse, mis nägid samuti peaaegu uued välja.

Miks selliseid asju minema visata, mõtles Sarniecki üllatunult ja samal hetkel avastas ta, et leitud asjad on verised. Verd oli pritsinud kilemantlile, susside heledad tallad olid verest praktiliselt läbi imbunud. Kindad olid vereplekilised, kuigi keegi näis olevat proovinud neid puhtaks uhtuda.

Hasselstigeni mõrvast oli ta kuulnud ennelõunal, kui nende rootslasest töödejuhataja kohale ilmus ja sellest kohvi kõrvale rääkis. Ilmselt mingi vaene pensionär, ja tavaline inimene ei julge nüüd enam väljagi minna. Mõtle ise ka, mis sa räägid, oli ta mõelnud, ise poole kõrvaga kuulates. Ära sajata seda paradiisi, kus teie, rootslased, tegelikult elate, sest siis võidakse see teilt ära võtta, mõtles ta, sest tema katoliku preester kodus Lodzis oli juba varakult õpetanud teda niimoodi mõtlema.

Sellest hoolimata oli ta pidanud oma südametunnistusega mitu tundi võitlema, enne kui politsei häiretelefonile helistas. Ei tea, mitu tundi sellega läheb, mõtles ta, kui seisis ja ootas autot, mille politsei oli lubanud välja saata. Mitu kaheksakümnekroonist tundi võtavad nad ära temalt, tema pruudilt ja lapselt, kes kodus Poolas ootavad?

Veerand tundi hiljem saabus patrullauto, sees kaks mundris politseinikku. Kummaliselt ükskõiksed. Nad panid tema leiu koos seda ümbritsenud kotiga ühte teise kotti. Märkisid üles tema nime ja mobiilinumbri. Siis sõitsid nad minema. Kuigi enne lahkumist küsis üks neist, ega tal visiitkaarti ei ole. Nimelt pidas politseinik koos oma äiaga plaani hakata ühise suvemaja juurde Adelsö saarel sauna ehitama ja soodsa hinnaga head ehitusmehed kuluksid marjaks ära. Jerzty andis neile kaardi, mida rootslasest töödejuhataja oli käskinud sellistel puhkudel anda. Siis sõitsid nad minema.

Hilja õhtul koputas üks pikk heledapäine mees, kes oli ilmselgelt politseinik, kuigi tal oli seljas nahktagi ja jalas tavalised sinised teksad, selle maja uksele, kus Jerzty töötas. Jerzty tegi talle ukse lahti, kuna ta seisis parajasti trepikojas ja kinnitas seina uusi kipsplaate, samal ajal kui teised mehed valmistasid hilist õhtusööki paar korrust kõrgemal toas, kuhu nad olid sisse seadnud ajutise köögi. Heledapäine mees naeratas sõbralikult ja ulatas soonilise käe.

„My name is Peter Niemi,” ütles Niemi. „I am an police officer. Do you know where I can find Jerry Sarnecki?”

„That’s me,” vastas Jerzty Sarniecki. „See olen mina,” kordas ta. „Ma räägin natuke rootsi keelt ka, sest ma olen mitu aastat Rootsis töötanud.”

„Sama siin,” ütles Niemi ja naeratas laialt. „Kas me saaksime kusagil rahulikult vestelda? Ma tahaksin sinu käest paari asja küsida.”