Читать книгу Kes tapaks lohe - Leif G. W. Persson - Страница 2

Kastmeplekkidega lips, metallist potikaas ja tavaline katkise varrega haamer. Need olid kolm kõige olulisemat eset, mis Solna politsei kriminalistid kuriteopaiga esialgsel uurimisel leidsid. Taipamaks, et suure tõenäosusega just nende esemete abil oligi ohvri eluküünal kustutatud, ei pidanud just kriminalist olema. Piisas, kui olid silmad, millega näha, ja piisavalt külm kõht, et suuta vaadata.

Ent mis puudutas katkise varrega haamrit, siis ilmnes ometigi õige pea – ja seda tegelikult veelgi suurema tõenäosusega –, et esmane arvamus oli ekslik ja ohvri mahalöömisel seda ei kasutatud.

Samal ajal kui kriminalistid oma tööd tegid, sooritasid uurijad enda ametiülesannete hulka kuuluvaid toiminguid. Nad käisid naabrite ja ümberkaudsete uste taga, et esitada küsimusi ohvri ja võimalike tähelepanekute kohta, millel võis kuritööga pistmist olla. Üks uurijatest, tsiviilametnikuna töötav naisterahvas – reeglina nemad selle poolega tegelesidki – istus arvuti taha ja otsis sealt välja kõik, mis võimalik.

Üsna varsti rullus nende silme ees lahti kurb saatus, mis iseloomustas Rootsi kõige sagedasemat mõrvaohvri tüüpi viimase saja viiekümne aasta jooksul, kui sedalaadi statistikat oli tehtud. Usutavasti oli periood märksa pikemgi, sest alates varasest keskajast peetud kohturaamatutest vaatas nimelt selles punktis vastu täpselt sama pilt kui tööstusriigi kohtustatistikast. Klassikaline Rootsi mõrvaohver juba tuhat aastat, julgeks lausa väita. Tänapäeva keelepruugis: üksi elav keskealine mees, sotsiaalselt tõrjutud, raske alkoholisõltuvusega.

„Ühesõnaga tavaline joodik,” nagu Solna politsei eeluurimise juht, kriminaalkomissar Evert Bäckström kadunukest kirjeldas, kui ta pärast uurimisrühma esimest koosolekut oma ülemusele ülevaate andis.