Читать книгу Kes tapaks lohe - Leif G. W. Persson - Страница 5

Hasselstigen on Råsundavägeni väike põiktänav, kõigest paarsada meetrit pikk ja asub pool kilomeetrit jalgpallistaadionist läänes, otse Svensk Filmindustri kunagiste stuudiote ehk niinimetatud Råsunda filmilinnaku kõrval. Nüüdsel ajal on linnakust saanud eksklusiivne elurajoon, kus ei ole üürimaju, vaid ainult ühistud, ja kus on hoopis teistsugused asukad kui need, kes elavad aadressil Hasselstigen 1.

Maja aadressil Hasselstigen 1 oli ehitatud 1945. aasta sügisel, pool aastat pärast sõda. Ümberkaudsed inimesed rääkisid sellest kui majast, mille jumal või siis vähemalt majaomanik on ära unustanud. Tegu oli viiekorruselise tellishoonega, kus oli kolmkümmend väikest ühe- või kahetoalist korterit, ja mis oli üle kuuekümne aasta vana ning karjus juba ammu fassaadiremondi ja torude vahetuse ja kõigi muude sinna vahele jäävate tööde järele.

Ka üürnikud olid näinud paremaid aegu. Paarkümmend neist olid üksikud ja enamik pensionärid. Lisaks oli kaheksa vanemat paari, kõik pensionärid, ja üks keskealine, 49-aastane naine, kes elas kahetoalises korteris koos invaliidsuspensionil oleva 29-aastase pojaga. Naabrite silmis oli poiss üldiselt väheke imelik, kuigi meeldiv, ohutu ja vajadusel isegi abivalmis, ja ta oli eluaeg kodus ema juures elanud. Viimasel ajal elas poeg üksi, sest ema oli saanud insuldi ja viibis juba mitmendat kuud taastusravikliinikus.

Üheteistkümnel majaelanikul käis ajaleht, kuuel neist Dagens Nyheter ja viiel Svenska Dagbladet, ja juba aasta jagu hoolitses nende lehe kohalejõudmise eest Septimus Akofeli. Täpipealt kella kuue paiku igal hommikul ja ühtegi korda vahele jätmata.

Hasselstigeni majas elas kokku nelikümmend üks inimest. Või õigemini nelikümmend, kui täpne olla, sest üks neist oli just tapetud, ja juba neljapäeva ennelõunal oli Solna politsei käsutuses majaelanike nimekiri, kus oli kirjas ka ohver.

Telefonikeskusesse laekunud häire ja elanike nimekirja koostamise vahepeal juhtus samuti üht-teist. Muu seas saabus juba hommikul kakskümmend minutit enne kümmet mõrvapaika Solna politsei juurdluse juht, kriminaalkomissar Evert Bäckström. Kõigest kolm ja pool tundi pärast seda, kui tema keskuse kolleegid olid häire saanud, ja tegu oli tõelise sööstreageerimisega, kui võtta arvesse, kellega tegemist.

Sellele oli vägagi isiklik seletus. Eelmisel päeval oli Stockholmi politsei personaliarst pressinud Bäckströmilt välja lubaduse, et too muudab viivitamatult oma elustiili, ja arsti üles loetud meditsiinilised alternatiivid – kui Bäckström jätkaks oma elu samasuguse Bäckströmina – olid ka sellele patsiendile hirmu nahka ajanud. Vähemalt sedavõrd, et komissar oli pärast kainet õhtut ja ärkvel passitud ööd otsustanud oma uuele tööpostile Västerorti politseipiirkonna kriminaalosakonnas jala minna.

Rohkem kui nelja kilomeetri pikkune otsatu Kolgata. Kõrvetav päike halastamatult kuklas ja niimoodi kogu see lõputa tee tema õdusast pesast Kungsholmenil Inedalsgatanil kuni suure politseimajani Solnas Sundbybergsvägenil. Pealegi ei olnud õhutemperatuuri võimalik sõnadega kirjeldada ja see oleks võinud maha murda isegi maratoni olümpiavõitja.