Читать книгу Kes tapaks lohe - Leif G. W. Persson - Страница 6

Neljapäeva, 15. mai hommikul kell veerand kümme siras päike sinises pilvitus taevas. Olgugi et alles mai keskpaik, oli varjus juba kakskümmend kuus plusskraadi, kui Bäckström higist nõretavana Karlbergi kanali silda ületas. Ettenägelik nagu ta oli, oli ta enne kodunt lahkumist end ees ootavatele katsumustele kohaselt riidesse pannud. Suvine särk ja lühikesed püksid, ilma sokkideta sandaalid ja isegi külmkapist võetud veepudel, mille ta oli taskusse pistnud, et ähvardavat vedelikukaotust vajadusel ennetada.

Abi ei olnud millestki. Kuigi ta oli esimest korda pärast täisikka jõudmist vabatahtlikult terve ööpäeva kaine olnud – täpsemalt öeldes mitte üks tilk kahekümne viie ja poole tunni jooksul –, ei olnud ta end elu sees nii sandisti tundnud.

Ma löön selle kuradima soolapuhuja maha, mõtles Bäckström. Kust see pohmell nüüd tuli? Mitte üks tilk, ja kuigi oli alanud juba teine ööpäev kainena, tundis ta end sama reipana kui kõrgepingeliinidesse lennanud kotkas.

Just sel hetkel helises tema mobiiltelefon. Solna jaoskonna korrapidaja.

„Sind oodatakse, Bäckström,” ütles korrapidaja. „Ma olen sind ausalt öeldes juba hommikul kella seitsmest saadik taga ajanud.”

„Pidin kripos ühel varahommikusel koosolekul käima,” valetas Bäckström, kellel oli õnnestunud umbes sel kellaajal lõpuks ometi oma voodis teadvus kaotada.

„Milles siis asi on?” lisas ta täiendavate küsimuste ennetamiseks.

„Meil on sulle üks mõrvajuhtum. Kohapeal kuluks kolleegidele väheke abi ja nõu ära. Keegi on ühe vana pensionäri maha löönud. Kuriteopaik olevat paras tapamaja.”

„Mis me veel teame?” mühatas Bäckström, kes hoolimata äsja kuuldud rõõmusõnumist ei tundnud end grammigi paremini.

„Mina ise palju rohkem ei tea. Mõrv, kindla peale mõrv. Ohver olevat vanem mees, pensionär, nagu ma ütlesin, ei pidavat olema kuigi lõbus vaatepilt, nagu sealt teatati. Kurjategija teadmata. Pole isegi tundemärke, mida politseiraadiosse saata, ega ma muud ei teagi. Kus sa praegu üldse oled?”

„Jõudsin just üle Karlbergi kanali,” ütles Bäckström. „Ma proovin igal võimalusel jala tööle tulla, kui just padukat ei saja. Liikumine tuleb alati kasuks,” täiendas ta.

„Ah tõsi või,” lausus korrapidaja, kellel oli raske oma üllatust varjata. „Muidu kui sa tahad, siis ma võiksin sulle auto järele saata.”

„Lase käia,” ütles Bäckström. „Ja ütle neile kindlasti edasi, et tehku siva. Ma ootan neid kanali Solna-poolsel kaldal selle kuradi jalgpallihuligaanide klubi juures.”

Seitse minutit hiljem saabus töötava vilkuriga politseiauto, pööras ringi ja peatus AIK spordiklubi välisukse ees. Nii juht kui ka tema noorem naissoost kolleeg astusid autost välja ja noogutasid sõbralikult. Ilmselt olid nad tema tiitlist teadlikud, sest juht avas enda taga oleva ukse, nii et komissar ei pidanud istuma kõrvalistme taha pätikohale.

„Siin sa siis seisad ja ootad, Bäckström, kriminaalajalooliselt tähendusrikkal pinnal,” ütles meespolitseinik ja noogutas Bäckströmi selja taga laiuva põõsastiku poole.

„Mina olen Holm,” lisas ta ja osutas pöidlaga oma mundri rinnaesisele. „Ja tema on Hernandez,” sõnas ta naispolitseiniku poole noogutades.

„Mis mõttes tähendusrikkal,” ütles Bäckström niipea, kui oli end tagaistmele pressinud, ja eelkõige seetõttu, et tema mõtted olid liikunud juba Holmi naissoost kolleegile. Pikad tumedad juuksed kunstipäraselt krunnis, naeratus, millega oleks võinud terve Råsunda jalgpallistaadioni särama lüüa, ja ülemine korrus, mis avaldas sinisele mundrisärgile arvestatavat survet.

„Mis mõttes tähendusrikkal,” kordas ta.

„No tead küll, see prostituut. Siit ta leitigi. Või vähemalt mõned tema kehaosad. See vana laibatükeldamisjuhtum, mille taga arvatakse olevat kohtuarst, see lahkaja, ja tema sõber, üldarst. Kuigi kurat teab tegelikult. Siinse kriminaalpolitsei juhil, vanal heal Toivonenil on asjakäigust vist hoopis teine nägemus.”

„See juhtus vist sinu ajal, Bäckström,” pistis Hernandez vahele, keerates pead ja läkitades tagaistme poole välkuva naeratuse. „Millal see oligi? No kui ta leiti. Mina ei olnud küll veel sündinud, aga küllap millalgi seitsmekümnendate alguses? Kolmkümmend viis, nelikümmend aastat tagasi? Eks ole?”

„Tuhande üheksasaja kaheksakümne neljanda aasta suvel,” vastas Bäckström mokaotsast. Ja kui sina, lehm, veel ühe sõna peaksid lausuma, siis teen ma sinust parklavalvuri. Tšiilis, mõtles ta ja põrnitses vihaselt kolleeg Hernandezt.

„Ah soo, tuhat üheksasada kaheksakümmend neli. Jah, siis ma olin küll juba sündinud,” ütles Hernandez, kes ilmselt ei kavatsenud alla anda ja eelistas ikka veel kõiki oma valgeid hambaid näidata.

„Kindel see. Tegelikult näed sa märksa vanem välja,” nentis Bäckström, kes ei kavatsenud samuti alla anda. Vat said nüüd, lespar, mõtles ta.

„Mis puudutab uut juhtumit, siis meil on nii mõndagi rääkida,” ütles Holm teemat vahetades ja taktitundeliselt köhatades, samal ajal kui Hernandez Bäckströmile selja pööras ja igaks juhuks üht märkmekausta lehitsema hakkas. „Me tuleme praegu otse sealt.”

„Ma kuulan,” sõnas Bäckström.

Holm ja Hernandez olid olnud esimesena kuriteopaigal. Nad olid just lõpetanud varase hommikukohvi öösiti avatud Statoili tanklas Solna keskuse taga, kui raadio kaudu häire tuli. Vilkurid ja sireenid ja kolme minuti pärast olid nad aadressil Hasselstigen 1 kohal.

Häirekeskuse kolleeg oli neid ettevaatlikkusele manitsenud. Tema hinnangul ei käitunud helistanud „meesisik” nii, nagu selliseid uudiseid teatades tavaks on. Ei roninud mööda seina üles ega pidanud vägisi oma häälepaelu kontrollima. Kahtlaselt rahulik ja vaoshoitud ja hääle järgi pigem nagu mingi hull, kes politseile helistab ja oma viimastest vägitükkidest aru annab.

„Teatajaks oli postiljon. Üks sisserändajakutt. Paistab olevat igati meeldiv poiss, nii et tema võime vist ära unustada, kui sa minu käest küsid,” ütles Holm.

Ei tea, kellele tuleks pähe sinusuguse käest sellist asja küsida, mõtles Bäckström.

„Ohver. Mida me tema kohta teame?”

„Korteri omanik. Nimi on Karl Danielsson. Üksik vanem mees, kuuskümmend kaheksa aastat vana. Nii et pensionär,” täpsustas Holm.

„Ja selles oleme täiesti kindlad?” küsis Bäckström.

„Täiesti,” kinnitas Holm. „Ma tundsin ta kohe ära. Ma võtsin ta Solvallas paari aasta eest kinni, kui ta oli kaunikesti napsine. Pärast korraldas üle mõistuse märuli ja süüdistas nii mind kui teisi politseinikke praktiliselt kõiges, mis taeva ja maa vahele jääb. Ega see polnud esimene kord, kui ta joobeseisundis kinni võeti. Sotsiaalsed probleemid, alkohol ja kogu see kupatus. Sotsiaalselt tõrjutud, nagu seda nüüdsel ajal nimetatakse.”

„Tähendab tavaline joodik,” ütles Bäckström.

„Jah, seda küll. Eks või ka nii öelda,” lausus Holm ja häälest võis aimata, nagu tahaks ta teemat vahetada.

Viis minutit hiljem lasid nad Bäckströmi Hasselstigen 1 välisukse ees välja ja Holm soovis talle edu. Tema ja tema paariline Hernandez pidid minema politseimajja aruannet kirjutama, ja kui nad saavad kuidagi veel kasulikud olla, siis võtku Bäckström aga julgesti ühendust.

Ei tea, mis puhul see veel kõne alla võiks tulla, mõtles Bäckström ja ronis autost välja, kohaletoomise eest aitäh muidugi ütlemata.