Читать книгу Kes tapaks lohe - Leif G. W. Persson - Страница 3

Kuigi naabrite jutust ja eri registriväljavõtetest aitas küll ja jäi ülegi, esitasid ka kriminalistid veenvaid õiguslikke argumente, mis osutasid samas suunas.

„Minu meelest tüüpiline joomingu käigus aset leidnud mõrv,” võttis kahest kriminalistist vanem ehk Peter Niemi juhtumi kokku, kui ta selsamal esimesel koosolekul enda ja oma kolleegi nägemust tutvustas.

Nii lips, potikaas kui ka haamer kuulusid ohvrile ja olid olnud korteris enne kurbmängu algust. Lipsuga oli asi suisa nii lihtne, et see oli ohvril kaelas. Küll ilusasti kombekalt särgikrae all, aga käesoleval juhul oma poole detsimeetri jagu liiga pingule tõmmatud ja igaks juhuks kõrisõlme alt tavalise umbsõlmega kindlustatud.

Samas korteris näisid olevat paar tundi enne mõrva teineteise seltsis söönud ja joonud kaks inimest, kellest üks oli sõrmejälgede järgi otsustades identne ohvri endaga. Tühjad viinapudelid ja õllepurgid, klaasid, millest oli joodud õlut ja viina, toidujäänused elutoa laual kahes taldrikus, mis koos sobivate toiduülejääkidega tillukeses köögis andsid aimu, et ohvri viimane söömaaeg oli kujutanud endast Rootsi klassikat – praetud sealiha pruunide ubadega. Viimati nimetatud olid poolfabrikaadid ja prügiämbrist leitud pakendi järgi otsustades ostetud samal päeval läheduses asuvast ICA kauplusest. Enne serveerimist oli neid soojendatud metallpotis, mille kaanega oli kurjategija seejärel õhtu edenedes oma võõrustajale korduvalt vastu pead virutanud.

Ka kohtuarst oli samasugustele järeldustele jõudnud. Need oli ta edasi öelnud sellele kriminalistile, kes viibis lahkamise juures, sest arst ise oli uurimisrühma koosoleku ajal hõivatud tähtsamate asjadega. Tema kirjalik ja lõplik hinnang võtab muidugi paar nädalat aega, aga esialgse ja suulise arvamuse kujundamiseks oli tarvis ainult tavapäraseid sisselõikeid ja treenitud silma.

„Niinimetatud joodik, nagu politseinikud meie vaese ohvri moodi mehi pidavat kutsuma,” kinnitas kohtuarst, kes oli säärases seltskonnas ometi viisaka keelepruugiga ja haritud mees.

Kõik see kokku – naabrite jutt, nukrad registrimärkmed ohvri isiku kohta, leiud kuriteopaigalt, kohtuarsti tähelepanekud – pakkus ammendava seletuse sellele, mida politseil oli eelkõige vaja teada. Kaks joodikut, kes on varasemast tuttavad, on saanud kokku, et seltsis natuke süüa ja märksa rohkem juua, ja pööravad seejärel tülli mingi suvalise mõttetu seiga pärast nende ühises minevikus. Ja üks lööb koosviibimise lõpetuseks teise maha.

Nii lihtne see oligi. Kurjategija loodeti hõlpsasti leida ohvri kõige lähemast kaasvõitlejate ringist ja neid oli hakatud juba uurima. Kümnest säärasest mõrvast üheksa said lahenduse ja paberid jõudsid prokuröri lauale kõige rohkem kuu ajaga.

Niisiis puhtalt rutiinne juhtum ja ühelgi esimesel koosolekul viibinud Solna politseinikul ei tulnud mõttessegi tellida eriekspertiisi, näiteks keskkriminaalpolitsei kurjategijaprofiili rühmalt või isegi politseiameti oma kriminoloogiaprofessorilt, kes muide elas ohvrist kõigest paari kvartali kaugusel.

Ükski ekspert ei olnud endast ka omal algatusel märku andnud, mis oli igal juhul hea, sest ilmselgelt oleksid nad koostanud paberi selle kohta, et kõik oli täpselt nii, nagu oli juba niigi teada. Nii et nüüd ei pidanud nad vähemalt seisma, taguots paljas ja teaduslikud säärevarjud pahkluudeni alla lastud.

Sest tagantjärele selgus ometigi, et kõik eespool kirjeldatu – mis põhines kogutud kriminoloogilisel uurimismaterjalil, laialdasel politseikogemusel ja kõikidele tõelistele politseinikele tuttaval kõhutundel – oli nii vale, kui üldse olla sai.

*

„Võta põhiline kokku, Bäckström,” ütles Bäckströmi ülemus, Västerorti piirkonna politseiülem Anna Holt, kui Bäckström päev pärast mõrva talle ülevaate andis.

„Lihtsalt tavaline joodik,” ütles Bäckström ja noogutas raskelt.

„Hea küll, saad viis minutit,” ohkas Holt, kellel oli päevakorras palju asjatoimetusi, millest vähemalt üks oli märksa kaalukam kui Bäckströmi oma.